Paljudele Ukraina noortele tundus 2014. aasta pöördelistele sündmustele eelnenud aeg – suuresti nende lapsepõlv – kui tõmbetuul majas. Rahutust ja ärevust tekitav aken, mille kaudu poliitikud riiki põikpäiselt tagasi Kremli meelevalda tirisid, sai aga toona pauguga kinni löödud. Revolutsioon, millele kohalikud armastavad viidata kui oma väärikuse taastamisele, andis neile noortele uue lõuendi, et oma tulevikku kujundada.
Need noored oskavad piltidel poseerida ja räägivad siiralt nii sõpradega lollitamisest kui sõjahirmust, nad on ühtaegu tugevad ja tundlikud. Nad on ukrainlased. Vastused on lihtsad, samas eksistentsiaalsed. Kontrast, mida võimendab Kiievi ühelt poolt kutsuv ja teisalt robustne linnapilt, on tõestuseks, et revolutsioon pole siin lõpuni vilja kandnud.
Vladlena (22)
Amet: Stsenarist.
Sünnilinn: Kiiev.
Kirjelda ühe sõnaga Ukrainat: Iseseisev.
Kirjelda ühe sõnaga oma lapsepõlve: Kontrastid.
Kas ukrainlasel ja venelasel on midagi ühist: Praeguses arenguetapis ei näe ma meie riikidel midagi ühist.
Kus sa end Kiievis kõige paremini tunned: Peizažna alleel. Saan seal rahus tööasju teha, kuulates tänavamuusikuid. Kui vallandub peotuju, siis astun paar sammu edasi ja avan filmiinimeste seas populaarses The Cinematographer’s Partys pudeli.
Millal viimati südamest naersid: Eile, kui jutustasime sõbraga. Rääkisime vist šimpansitest.
Millal viimati hirmu tundsid: Uudiseid lugedes.
