Darja Nikolajeva hääles on rahutus. „Ma ei tea, kus mu poeg praegu on. Küllap Ukrainas. Teeb seal oma tööd.” Viimane telefonikõne tema pojalt Jegorilt tuli Valgevenest. Sealtpeale: vaikus.

43-aastane naine, kes elab Uurali piirkonna tööstuslinnas, oletab, et ta poeg on „võitlemas”. Nii kutsub ta sõda, mida tema kodumaa peab Ukraina vastu. Mõnikord kasutab ta eufemistlikku väljendit „sõjaline operatsioon” – sellise nimetusega kutsub Kreml ise oma rünnakut naaberriigi vastu. „Ma muretsen Jegori pärast. Ma nutan.”

Darja Nikolajeva oli vestlusega nõus juhul, kui tema päris nime ei avaldata. Ta ei taha pahandusi – ei endale ega oma Jegorile. 24-aastasel pojal on vaja seda „töökohta”, ta peab hoolitsema oma perekonna eest, tema väike poeg on vaid kaheaastane. „Me elame provintsis, töötame riigi heaks. Palju muid kohti siin ju pole. Riik on usaldusväärne tööandja,” ütleb Darja. Tema ja ta mees rääkisid Jegorile, et ta võiks töötada OMONi eriüksuses. Jegor on sportlik, teenistus on hea. Et nii saab Jegorist midagi kutselise sõjaväelase laadset, sellele nad toona ei mõeldud.

Teisedki sõduriemad nutavad. Paljud neist pole juba päevi midagi oma poegadest kuulnud.

Mõne aasta eest liitis Venemaa režiim OMONi nn sisevägedega, moodustades Rahvuskaardi. Tekkis teatud laadi eriüksus, mis allub ainult presidendile. Tegu on niisiis Vladimir Putini eraarmeega, mis on 400 000 inimesega tugevam kui päris armee.

Rahvuskaart on sisepoliitiline võimuinstrument, mis peab „kaitsma avalikku korda”, seisab dokumentides – ta sekkub näiteks löögirusikana Kremli-vastastesse protestidesse ja aitab distsiplineerida potentsiaalselt ebalojaalseid eliidi liikmeid. Ja seda mõnikord ka välismaal. Alles mõne aja eest saadeti Darja poeg Jegor Kasahstani. Jegor hoidis kodustega alati ühendust. „Ma lihtsalt muretsen, ma olen ju ema.”

„Kästakse alla kirjutada”

Darja Nikolajeva teab enam-vähem, mis on tema poja ülesanne. Aga küsimärgi alla pole ta seda ülesannet kunagi seadnud. „Ta täidab käsku. Aga mis siis, kui ta langeb?” Darja Nikolajeva hääl väriseb. Teisedki sõduriemad nutavad. Paljud neist pole juba päevi midagi oma poegadest kuulnud.

„Juba mitu nädalat on meie poole pöördunud üha enam ajateenijate emasid, kes tahavad teada, kus nende lapsed on,” ütleb Olga Larkina Moskva sõduriemade komiteest. Tegu on inimõiguste organisatsiooniga, mis on ülesandeks võtnud Vene armee ebakohtadega tegelemise. „Ilmselt on paljusid poisse sunnitud juba ajateenijatena lepingutele alla kirjutama – ja seejärel Ukrainasse saadetud.” Sugulased ei teadvat sellest sageli midagi. Venemaa võimud eitavad sellist praktikat.

Venemaal kestab kohustuslik ajateenistus kaksteist kuud. Kuid juba enne selle aja lõppu võivad ajateenijad anda allkirja teenistuse pikendamiseks, saades nn „kontraktniku” ehk tegevteenistuja staatuse. Presidendi ukaasi järgi võib vaid sellises staatuses sõdureid kasutada „sõjalises operatsioonis”. Aga Larkina räägib ajateenijatest, kellele lükati juba eeltäidetud lepingud nina alla, et neid kiirelt missioonile saata. „Neilt ei küsita, mõned pannakse lihtsalt ritta seisma ja kästakse alla kirjutada. Nii ei vaidle ju keegi vastu.”

„Minu poeg ütles, et ta ei tohi midagi rääkida, neid kuulatakse pealt."

Sõltumatu venekeelne internetiplatvorm „Meduza” otsis üles vanemaid, kelle ajateenijatest lapsed olid saadetud Donetskisse ja Luganskisse veel enne nende isehakanud „rahvavabariikide” Venemaa-poolset tunnustamist. „Meduza” rääkis emadega, kes olid juba päevi üritanud kaitseministeeriumist teada saada, millistes üksustes nende pojad praegu on. Asjatult. „Minu poeg ütles, et ta ei tohi midagi rääkida, neid kuulatakse pealt. Ta ütles vaid, et tal läheb hästi. Aga sõjas ei saa tal hästi minna,” jutustab ühe ajateenija ema. Mõnedki lähedased pöördusid fotograafide poole, et küsida, kas nad on teinud fotosid Venemaa üksustest Ukrainas, võibolla tunneksid nad mõnel pildil ära oma vennad ja pojad.

Armee värbamiskeskus saadab praegu üha rohkem kutseid ka nendele, kes on õpingute tõttu või tervislikel põhjustel varem ajateenistusest vabastatud, on kirjutatud Venemaa meediakanalites. Sõduriemade komitee poole pöörduvad ka nende poiste vanemad, kes saavad peatselt 18-aastaseks, nad tahavad teada, kuidas nad oma poegi ajateenistusse kutsumise eest kaitsta saavad.

Paljud vene emad ja isad on üritanud oma poegi halastamatu Vene armee eest kaitsta, seda ka rahuajal. Aga nüüd, sõjaajal? „Ma saadan poja meie linnast ära, ma ütlen võimudele, et ta ei ela enam siin. Kui nad ta tänaval kinni võtan, röövin ma ta tagasi, ma peidan ta keldrisse, kui vaja,” tsiteerib Meduza üht ema.

Darja Nikolajeva pole oma Jegorit kunagi peitnud. „Ta teeb tähtsat tööd. Nii mõtlesin ma alati. Aga kui ta tuleb tinakirstus tagasi?”

See tekst ilmus esmakordselt Saksa päevalehes tageszeitung (taz). Eesti Ekspress avaldab selle autori loal.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid