Arst Maarja Brause: „Mulle helistas üks ukrainlanna, et ta on Tallinnas tööl, aga pojad, 10- ja 12aastane, on isaga Ukrainas ja nad on vaja sealt ära saada. Ütlesime, et läheme Poola, Medyka piiripunkti. Pärast ummikuid piiril jõudis isa poegadega küll piiripunkti, aga meest ei lastud Ukraina poolt vahetsooni, sest mehi riigist välja ei lasta. Poisse aga ei lubatud üksi üle piiri. Tupikseis. Tahtsime Punase Risti appi kutsuda, aga neid polnud. Lõpuks leidis isa piirilt võhivõõra naise, kes võttis lapsed oma hoole alla. Isa jättis poegadega hüvasti, teadmata, kas nad teda kunagi enam üldse näevad või kas nad emani jõuavad. Tegime suure sildi poiste nimedega, jäime ootama. Me ei teadnud, millised nad välja näevad. Kohti, kust nad üle võisid tulla, oli kaks – oli võimalus, et ootame vales kohas.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid