Näitus „Mõtlevad pildid“ (kuraatorid Anu Allas, Liisa Kaljula ja Jane A. Sharp) pidi publikule tutvustama nõukogude aja võimukriitilisi kunstipraktikaid ja asetama dialoogi 1970.–1980. aastatel Baltikumis ja Moskvas loodud kontseptuaalse kunsti. Projekt valmis koostöös USAs asuva Zimmerli Kunstimuuseumiga, kus paikneb maailma suurim nõukogude mitteametliku kunsti kollektsioon väljaspool Ida-Euroopat – Norton ja Nancy Dodge’i enam kui 20 000 teosest koosnev kunstikogu.

Kuid sõda tegi omad korrektiivid.

Sirje Helme, kuidas jõudis Eesti Kunstimuuseum „Mõtlevate piltide“ puhul sellise otsuseni?

Kui sõda algas, siis oli selge, et seda näitust ei saa avada. See žest on sümboolne toetus Ukrainale. Vene näitused öeldakse ära igal pool maailmas.

Algul oli mõte võtta Venemaa kunstnike osa näituselt välja, aga see tundus jabur. Kes on see, kes otsustab, et Leedu kunstnik, kes maalib Leninit, on hea, aga Vene kunstnik, kes maalib Leninit, on halb. Kõik need mõttemängud muutusid kokkuvõttes nii jaburaks, et jõudsime otsusele, et me ei pane ühtki tööd välja.

Jaga
Kommentaarid