Kunstitudeng Viktoria Schmidt: „Minu Moskvasse jäänud sõbrad on täielikus õuduses“

Eesti Kunstiakadeemia animatsiooni­osakonna tudeng räägib oma mõtetest ja tunnetest seoses Venemaaga.

Olen nüüd Eestis olnud kaheksa kuud.

Esimesel korral ma Kunstiakadeemiasse sisse ei saanud. EKAs õppimise eelduseks on eesti keele valdamine, aga 2020. aastal oskasin vaid paari lauset: „Minu nimi on Viktoria, ma elan Moskvas.“ Kukkusin läbi. Aastaga õppisin Moskvas Skype’i teel keele selgeks, õpetajaks Eesti saatkonna filoloogist töötaja.

Olin sissesaajate pingereas esimene. Sain keeleeksamil 83 punkti 100st. EKAs on mul eestikeelne bakalaureuseõpe tasuta.

Sündisin 1998. aastal, default’i (Venemaa vaste meie masule ja pupule – EE) ajal. Kauplused olid tühjad, midagi süüa polnud, ema läks igal hommikul kell 6 kodust ära, tuli tagasi õhtul 9–10 ajal. Iga päev, ka puhkepäevadel. Mina olin väike ega mõistnud, kui raske vanematel oli.