Mida me näeme, kui vaatame ekraanile?

Tristan Priimägi kirjutab ühest oma möödunud aasta lemmikfilmist, mida praegu Eesti kinodes vaadata saab.

Kui vaadata linastuskava anno 2022, siis tunduvad jutud kino surmast olevat küll tugevalt liialdatud. Endiselt kehtib käibetõde, et filme on Eesti kinodes endiselt liiga palju. Ilma mingi etteteatamiseta ekraanile ja sealt maha voorivate filmide hulgast on asjasse põgusamalt pühendatud inimestel tõesti keeruline tõelisi pärle üles leida. Aga kinodes on praegu võimalik näha väga võimsaid teoseid.

Ma usun, et maailmas on päris vähe neid riike, kus ilmuksid kinolevisse sellised filmid nagu Api­chatpong Weerasethakuli „Memoria“ või Alexandre Koberidze „Mida me näeme, kui vaatame taevasse?“.