Tartu munkpreester ootab kirikukohut. Ta läks Ukraina sõja pärast kirikupeaga kapitaalselt tülli

Külaskäik Tartusse õigeusu vaimuliku, mõnikord ka punkmunkpreestriks nimetatud isa Orenti juurde, kes läks Ukraina sõja pärast kirikupeaga kapitaalselt tülli.

Isa Orenti, seljas must vaimulikurüü, saputab linnuga tassi põhja kohvipuru ja valab kiirkeedukannust vett peale. Tass saab triiki täis.

„Sõjavägi ei ole kristlik ega kiriklik nähtus!“

Munkpreester Orenti paneb parema ja vasaku käe sõrmeotsad kohakuti.

„Kristlik kirik peaks olema pidevas tagakiusatu seisus, et ta oleks pidev opositsioon riigile, ühiskonnakorraldusele, olemasolevale majandussüsteemile.“

Istume Orenti Kampuse kodus Tartus, raudteejaama lähedal Vabriku tänavas, pruuni puumaja teisel korrusel. Enam kui kolme meetri kõrgused laed, lambipirni vahetamiseks läheb vaja redelit („Selle ma laenasin kellelegi välja, tagasi pole saanud!“). Elutoa (mis täidab ühtaegu ka töö-, magamis- ja ennekõike raamatukogutoa rolli) seina ­ääres seisavad kokkupanekut ootava IKEA raamaturiiuli jupid.

Aastatel 2000-2014 teenis ta Pühade Aleksandrite kirikus Tartus, viimased aastad Paldiski EAÕK kirikus. Aga alates tänavu 15. märtsist ei tohi Orenti enam kirikus teenida ja ootab kirikukohut.

EAÕK metropoliit Stefanus pani Orentile pahaks kirja, mille avaldas 9. märtsi Eesti Päevaleht. Orenti kirjutas, et Vene õigeusu kirik on kuritegelik organisatsioon ja tuleb Eesti Kirikute Nõukogust välja visata.