KULISSIDE TAGA | Reis öö lõppu. Koos presidendiga Ukrainas keset hävingut

Eero Epner sõitis koos vabariigi presidendi Alar Karisega Ukrainasse. Nägi mastaapset ja sõnatuks tegevat hävitustööd. Vahendab, millest räägiti Ukraina presidendilossis.

Ma ei saa aru, kas see pruun ebamäärane mass põlenud tankis on muda – või on see känkraks põlenud inimene. Hetkeks on nad eristamatud: muda ja inimene. Tanki kõrval mustaks kõrbenud tüvega paju okste peal ripuvad kellegi kaitsevärvi püksid, mis on traksidega takerdunud ladva külge. Siis üksik kummik, surma rekvisiit. Kui ma küsin presidendi julgeolekunõunikult Liis Murelt, kas keegi nendes põlenud tankides võis ellu jääda, raputab ta pead. Me istume jälle bussidesse ja sõidame edasi.

Tuur Kiievi lähedal kestab üle kuue tunni. Me sõidame mööda Irpini õhkulastud sillast, mille all kössitavad hüljatud sõiduautod nagu peitupugenud lapsed, ja vaatame uusi hiigelkõrgeid korrusmaju, mille sees on suured tömpide servadega augud. Pommid on lennanud takistamatult läbi maja. Ma vaatan läbi korruste ja näen taevast. Kahekümne või kolmekümne korrusega maja on tühi. Varsti lammutatakse see ilmselt maha – juba enne, kui keegi siia üldse kolida jõudis.

Me sõidame läbi uuselamurajoonide, kus tavaliselt peetakse grilliõhtuid ja aedadest tõuseb värskelt niidetud muru lõhna, kuid nüüd on majadelt ära pühitud katuseid, aknaid ja terveid korruseid. Väikestesse metsatukkadesse, kus meie käime tervisejooksu tegemas, on kaevatud kaevikud, kuid needki on tühjad. Kõikjal on vaikus. Mitte kedagi pole näha. Siin ei ole enam elu.

Maanteedel kihutame mööda suurtest põlenud kaubanduskeskustest. Tuhandeid ruutmeetreid sulanud plekki, tahmunud aknaääri ja põlenud sisemust. Need on hiiglaslikud mustad koopad, mis ei meenuta mitte midagi. Inimlik julmus, mida me näeme, ei saagi midagi meenutada. „Inimene mõtles lennata Marsile,“ ütleb mulle Tallinnas enne äralendu presidendi ihukaitsja Marko Reisel, „aga selle asemel tapab liigikaaslast. Isegi metsloomad ei tee nii.“ Ta on sõjas käinud. Ta oli Afganistanis ning Liibanonis. Ka tema kolleeg Andris Viltsin, kes juhib politseis kogu isikukaitse bürood, on sõitnud mööda lahinguvälju. Kuid pärast Kiievi lähedal linnades ja külades käimist rongi istudes raputab ta pead ja ütleb, et pole mitte midagi sellist peaaegu mitte kunagi näinud.

Me keerame väiksematele kõrvalteedele ja kihutame mööda männikutest, kus puudel on ladvad rebitud. Tühjusest ilmub teeristi mõni põlenud autovrakk ja siis üks mikrobuss, millel on pool ära kistud. Kuuliaukudega kirikuhoone, purustatud elumajad, hingedel rippuvad väravad ja tänavad, mis on kaetud kivitükkidega, sest maju enam ei ole – tervik on lagunenud sekunditega põlenud algosakesteks.

Elu on seisma jäänud hetkega. Ühest kivimajast on järel veel ainult tühi kest, kus elutoa diivani kohal lõõtsub tuul, aga peenikese sõrestikuga aiamajake, kus hoitakse rehasid ja batuuti, on puutumatult alles. Ühes aias torkavad punased aiakärud kaugele silma, sest kõik muu nende ümber on tahmunud: majade seinad, väike õu, isegi noored õunapuud on kaetud ühtlase halli kihiga. Pommid ja miinid on lõhkenud lilleliste tapeetidega magamistubades, roheliseks värvitud köökides ja seal, kus hetk varem oli klaver. Pommitatud on inimeste kodusid, aga ka poode, kinosid ja isegi surnuaedu. Pommitatud on kõike ja mida hävitada ei jõutud, seda teevad ehk miinid, mis on maa sisse kaevatud. Ühel hetkel võtab korteež hoo maha ja teeb väikese kaare. Sõidame mööda purustatud esiotsaga veoautost, selle ümber on miiniotsijatega mehed ja otsivad neid, mille eesmärgiks on ainult üks: tappa noored jalutajad, mängivad lapsed või poodi leiva järele sõitev vanapaar.

Elu ja surm põimuvad neis väikestes külades ja eeslinnarajoonides. Sõidame mööda autost, millest tank on üle sõitnud – ja saja meetri pärast lehvitavad meile lapsed. Ühel pool tänavat on kõik väikesed tellistest majad purustatud, kuid nende vastas on väike aianduspood, istikud asetatud vaatamiseks, kõik terved. Bussijuht vangutab pead, aga ise räägib, kui ilus on Tallinn – milline vanalinn, imeline meri, ja siis veel need valged ööd! Näha on liivakottidega tänavanurki, suuri kaevikuid, põlenud kohti maanteedel ja nende kõrval kutsub vanaproua vagude vahelt kanu ja noor mees künnab traktoriga mulda. Selles on taimedele kasulikku tuhka rohkem kui kunagi varem. Ühes peaaegu täienisti maatasa tehtud külakeses on keegi asetanud kännu peale suure restitäie valgeid kanamune. Siia on jäänud veel vaid mõned vanainimesed, kes vaatavad veidi väsinult meie vilkuritega korteeži, seda järjekordset väliskülaliste parve. Keeravad siis selja ja lähevad tagasi oma aedadesse, lupjama õunapuid, kuigi majadel pole enam aknaid ja elul enam tulevikku.

Oleme kõike seda juba fotodelt näinud, teame seda kõike, ainult et hoopis teine tunne on seista kiviklibul ja teada, et mõned meetrid sinust allpool on ilmselt teine inimene.

Siis oleme Borodjankas. Me seisaksime justkui keset Õismäed või Mustamäed, parginurgad rohetavad ja üle meie lendab linnuke, ainult et kortermajade asemel on mustavad varemed. Me oleme kõike seda juba fotodelt näinud, me teame seda kõike, ainult et hoopis teine tunne on seista kiviklibul ja teada, et mõned meetrid sinust allpool on ilmselt teine inimene. Keegi, kes ärkas ehk pimeduses üles ja hakkas minema tualetti, kui väike lühike vilin ja seejärel kõrvulukustav plahvatus lõpetasid kõik. 21 surnukeha on leitud, öeldakse meile, aga paljud on veel leidmata.

Ma ei tea, kas mõni neist võib olla pärit sellest viienda korruse poolikust korterist, mille köögiaknast lehvivad tuule käes välja kenad tikanditega kardinad. Või maeti omaenese kodu seinte alla keegi neljandast püstakust, kes hoidis oma rõdul kapi sees hoidiseid – ma näen tomateid ja kurke. Või on siin keegi hoopis kaheksandalt korruselt, kes hiljuti on lasknud panna endale uue konditsioneeri. Kui mõnus võis olla tal suvel istuda ja vaba õhku nautida, kui tore oma kinniehitatud rõdul tillitaimi kasvatada – tema, kes ta nüüd on maetud kivipuru ja ükskõiksuse alla.

Purustatud majad vahelduvad tervetega. Siin-seal püüavad lapsed kala. Seal, kus kuu aega tagasi oli elumaja ja nüüd on üheksakorruseline surnuaed, on keldriukse kohale riputatud ilusalongi reklaam, mis lubab teha kõiki ilusateks ja terveteks. Ühes külas, kus umbes 80% majadest on igaveseks läinud, lehvitab meile umbes 70% elanikest – elu ja surma, lootuse ja tühjuse statistika.

Sõda on kõikehõlmav, ma tean. Aga alles siis, kui sa tunned põlenud metalli lõhna ja näed aedasid, kus kunagi oli laste kiik ja nüüd on Putini irvitus, hakkab see kõik mingil moel kohale jõudma. Vähemalt võiks.

Just sel eesmärgil toovad ukrainlased välismaa külalisi oma eeslinnu vaatama. Kui nelja riigi presidendid koos Ukraina peaministriga ühte mikrobussi pakitakse, näitab peaminister terve tee oma telefonist neile fotosid hävingust, surmast, laipadest. Tal on need välja otsitud ja katalogiseeritud – kataloogitäis kirjeldamatut.

Ja ometi ei puuduta see sõda mind sel moel nagu ukrainlasi. Ma tundun endale tragöödiaturistina. Ma vaatan uusi ja uusi draamasid, kuid nende vorm hakkab tasapisi korduma – tahmunud majad, purustatud majad, igal pool kirjeldamatult palju peenikest inimelu puru – ja ma tunnen rutiini. Bussis hakkab tulema tukk peale ja nii mõnigi meist pikutab korraks. Olen pettunud, et meid ei viida Butšasse, selleks pole enam aega. Ma oleks tahtnud veel midagi, mis vapustaks.

Kui kirjanik Virginia Woolf enne teist maailmasõda kommenteeris Hispaania kodusõja fotosid (neid anti välja üks kahe nädala jooksul), siis uskus ta, et kui erinevad me inimestena ka ei oleks, õuduste nägemine ühendab meid, toob meid kokku. Me vaatame teise inimese kannatusi ja see liidab meid.

Aastakümneid hiljem vaidles Susan Sontag talle vastu. See on illusioon, ütleb ta. „Kui me vaatame teise inimese valu,“ kirjutab Sontag, „siis ei saa oodata, et tekiks mingi „meie“, seda ei juhtu.“ Mõni tunneb üht, teine teist. Paljud tunnevad „meelelahutuslikku teadvustamist“ ja ongi kõik. Ukrainas tehtud õudused on tõepoolest kirjeldamatud, kuid sellest hoolimata on juba nüüd Läänes oht, et tekib rutiin, tüdimus.

Mõned tunnid enne Kiievi eeslinnadesse sõitmist loeti meile rongis ette, mis riided tuleks Borodjanskisse selga panna. Jah, ka surma vaatamisel on oma etikett ja oma dresscode. Kerge särk, kampsun, head jalanõud, öeldi meile. Mitte väga juhuslikult nimetatakse säärast riietumisstiili field casual – tavaline, igapäevane.

Hiljuti juhtisid ukrainlased tähelepanu, kuidas Butšasse saabunud fotograafid trügisid paremate kaadrite nimel sedavõrd, et oleksid peaaegu surnukehadele astunud. Kui sinna tuli Euroopa Liidu välisasjade juht Josep Borrell, olevat ta kippunud kõike jalaga togima – ohtlik ja rumal tegevus, aga ka märk ükskõiksusest, tüdimusest, kuigi võib-olla ka ärevusest.

Presidendi kantselei on ka minult tellinud kaadreid, ma pean neid tegema ja saatma, et need kusagil üles riputataks ja inimesed neid jagada saaksid. „Vahel jääb mulje,“ ütleb mulle tagasiteel lennujaamas Alar Karis irooniliselt, „et paljud riigipead tahavad lihtsalt pildil olla.“

Poola lennujaam, kus me tol hetkel oleme, on tilluke. Päevas lahkub siit ametliku lennuplaani järgi kuus või seitse lendu, see on kõik, kuid ometi käib siin hommikust õhtuni elu. Elu selle nimel, et Ukrainasse maksimaalselt palju abi toimetada ja inimesi viia surma vaatama. Erilennukid tõusevad ja maanduvad, tuues siia riigijuhte, ajakirjanikke, prokuröre, sõjaväelasi. Vilkuritega korteežid on nii tavapäraseks saanud, et kui me kihutame mööda varahommikusest kitsekarjast, tõstab vaid üks nende seast pea, vaatab meid ja sööb siis ükskõikselt edasi, sest elama peab.

Selle kõige eesmärk on viia inimesed ekraanide tagant kohapeale – sinna, kus pole enam võimalik vahet teha inimesel ja mudal. Mõned ütlevad, et kui poleks olnud Butšat, poleks uusi sanktsioone enam isegi arutatud. Kui riikide juhid näevad põlenud autosid ja kilesse pakitud surnukehi, ei saa nad neid sulgeda nagu fotosid oma telefonis. Nad peavad sellega tegelema. Sest muidu harjutakse sellega, millega harjuda ei saa.

+++

Marko Reisel loksutab käes väikest kokakoolapudelit ja rüüpab sealt siis järjekordse lonksu. See on klassikaline koola, puhas suhkru ja kofeiini laks. Kui ma küsin, kas ta täna öösel ei maga, raputab ta pead. „Siin läheb paar ööd ilma uneta,“ ütleb ta.

Me seisame lennujaamas ja ootame presidendi saabumist. On teisipäeva hilisõhtu. Tallinna kohal on liiklus juba vaibumas. Piirivalve väike mõnekohaline lennuk, mille tiivad on värvitud siniseks ja kollaseks, on mootorid sooja pannud, aga ma ei tea, mis kell see õhku tõuseb, ja ma ei tea, kuhu ta lendab. „Ühte Poola linna,“ ütles mulle presidendi välisnõunik Celia Kuningas-Saagpakk kaks päeva varem Nõmme turu väravas, käes pühapäevased beseed. Kes sinna tulevad, mida arutatakse, kuidas, millal ja kellega me sõidame, ta ei ütle.

Alles nüüd lausub Reisel, et me lendame ühte väikesesse Poola linna, mille nimi koosneb ainult konsonantidest, ja siis sõidame edasi rongiga. Kui ma küsin, kas ta kardab, ei oska ta seda sõna kuidagi omaks võtta. See on tema töö – toimetada olulised inimesed turvaliselt ühest kohast teise. Ta mõtleb asjad läbi. Paneb kokku vajaliku varustuse. Kuulab, mida soovitavad kohalikud, sest „me oleksime väga rumalad, kui me neid ei kuulaks“. Ka rong oli ukrainlaste, mitte eestlaste mõte. Samasuguse rongiga käisid Kiievis juba Boris Johnson ja Ursula von der Leyen. Nii on. Kuid kõige parem vahend kellegi turvalisuse jaoks on see, kui keegi ei tea, kus sa millalgi oled. Nende sõnadega paneb Reisel tühja koolapudeli lauale ja läheb tualetti.

Kui ta tagasi tuleb, ütlen ma talle, et vahepeal on Saksa president Frank Steinmeier kogu maailmale teada andnud, et homme oli tal plaan minna koos Poola ja Baltimaade presidentidega Kiievisse. Saladus on läbi. Kõik on teada. Kuid Reisel isegi ei ohka. See ei muuda midagi. Kui nii, siis nii. „Need, kes väga tahaksid teada, et me läheme,“ ütleb ta, „teavad seda juba niigi.“

Lennuki poole sõites tulevad sisse juba esimesed meediapäringud. Tahetakse teada Alar Karise kommentaari Steinmeieri eemalejätmise kohta, kuid ta arvab, et see pole tema asi kommenteerida. Ometi on näha, et Karis on löödud. Suurriigi kohalolu oli tema jaoks oluline. „Meie oleme vaid pudinad,“ lausub ta veidi nukralt, kuid realistlikult, ja lisab siis: „Kuid olulised pudinad.“

Astutakse lennukisse, mis pole palju suurem Kadrioru lossi seinakapist. Kui lennuk Tallinna kohale tõuseb, hakkab päike linna kohal loojuma. Ma märkan, et ta loojub nagu ikka – alati Läände. Siis võtab piloot tooli alt termose ja pakub meile kohvi.

+++

Mõned tunnid hiljem istume maandudes otsekohe autode peale. Ülimat konspiratsiooni jälgides kihutame vilkurite välkudes ja sireenide huilates läbi öhe mattunud uniste Poola väikelinnade kuhugi. Kui kellelgi olid tõesti Steinmeieri laused tähelepanuta jäänud, siis nüüd teab igaüks siit Karpaatideni, et tähtsad ninad on teel. Need autod oma närviliste tuledega meenutavad mulle jaaniusse, kes otsivad pimedusest kadunud sõpra – kuid ei leia.

Seda visiiti kavandati mitu nädalat. Nagu ikka, olid juhtohjad Poola käes – nad defineerivad ennast regiooni liidrina ja see on arusaadav. Kui helistati mõni aeg enne minekut Volodõmõr Zelenskõile ja küsiti, kas neil on ikkagi mõtet praegu tulla, ütles Zelenskõi, et tema ja Ukraina valitsus sellist sümboolset visiiti ei vaja. „Aga Ukraina rahvas küll,“ lisas ta siis.

Kõige lõpuks liideti siia juurde ka Saksa president Frank Steinmeier. „Idatiiva inimesed teavad ja mõistavad Venemaad ning tema sõjapidamist niigi,“ ütles Celia Kuningas-Saagpakk mulle kaks päeva varem turuväravas. „Hea, kui seda näevad ka Lääne liitlased. Ja et Putin saaks aru: me oleme kõik ühtsed.“

Rohkem ta ei ütle, vaid kõneleb edasi Poola ja kolme Balti riigi presidendi kohtumisest. Kes see viies president oleks pidanud olema, saan ma teada alles teisipäeva pärastlõunal, kui Kuningas-Saagpakk saadab sõnumi. „Viiendat ei tule.“

Steinmeieri kutsusid poolakad, kuid ootamatult lükati tema vastuvõtt Zelenskõi poolt edasi. „Meil ei ole vaja palju sõpru,“ ütleb ta hiljem pressikonverentsil Baltimaade ja Poola riigijuhtide kõrval seistes, „vaid ainult häid sõpru.“ Ta otsustas selle millalgi esmaspäeva õhtul. Poola president Andrzej Duda proovis teda veel ümber veenda, kuid otsus oli langenud.

Steinmeieri tõrjumine oli halb üllatus kõigile. Teisipäeva ennelõunal sõitsid eri riikide esindajad Poola väikelinna ja arutasid mitu tundi, mida teha. Kas minna või mitte minna. Ühtegi läbinisti head valikut laua peal ei olnud. Minnes keerad selja justkui Saksamaale. Mitte minnes keerad aga selja justkui Ukrainale. „Me oleksime tahtnud viiekesi minna,“ ütleb Alar Karis. Aga seda võimalust enam ei olnud.

„Ma saan ukrainlastest aru,“ ütleb samas Eesti suursaadik Ukrainas Kaimo Kuusk, kui me lõpuks rongiga ööpimeduses Kiievi poole loksume. Kuusk säärast sõda ei uskunud. Ta töötas varem aastaid luures ja Ukrainas töötamine on tema esimene saadikukoht, kuid hoolimata oskusest lugeda detailset luureinfot, ta lihtsalt ei uskunud, et Venemaa ei arvesta Ukraina tugevusega. Et Venemaa on ohtlik, ründab, planeerib sõda – jah. Aga mitte sellist sõda.

Kuusel on palju Ukraina tuttavaid ja sõpru, ta teeb kodus vahel nende rahvustoite ning ta oskab ukraina keelt. Ta on emotsionaalselt kaugelt rohkem Ukrainaga seotud kui keskmine Saksa poliitik ja seetõttu ei saa ta aru, miks Saksamaa puikleb kõrvale relvaabist. Lükkab edasi kivisöe impordikeeldu, nagu elaksid nad endiselt 19. sajandis ja nende aurumasinad sõltuksid eluliselt pruunidest kivitükkidest. „Kui on valida majandus või väärtused, valib Saksamaa alati majanduse,“ ütleb üks kõrge ametnik.

Saksamaa president Steinmeier ei uskunud paljude arvates aga vist, et Venemaal võiks olla üldse midagi ohtlikumat viinas immutatud kommidest. Kunagi töötas ta Gerhard Schröderi kabinetiülemana, mõlemad kanged Vene-sõbrad, ja ukrainlased ei unusta. Enamgi veel. Zelenskõid peeti kunagi samuti veidi ehk venemeelseks. Kuid Kaimo Kuusk mäletab tema kõnet mõned aastad tagasi holodomori – Venemaa poolt tekitatud näljahäda aastapäeval. „Me ei unusta,“ oli Zelenskõi siis öelnud, „ja me ei andesta.“ See lisandus jäi Kuusele meelde. Selles oli midagi, mida ta varem polnud kuulnud. Ukrainlased ei unusta – aga nad ka ei andesta.

Teiselt poolt on Frank Steinmeier Saksamaa kõige populaarsem poliitik. Ta on mineviku vigasid möönnud, mis poliitikas on haruldane. Tema seisukohad Venemaa suhtes ei ole pealegi alati olnud ühekülgsed. Allikate sõnul tegid paljud välisministrid, sh Urmas Paet, pärast Krimmi annekteerimist tööd, et sanktsioonid määrataks ka Kremli esipropagandistile Dmitri Kisseljovile, kuid lõpliku otsuse surus läbi toonane Saksamaa välisminister Steinmeier. Tal ei pruugi presidendina olla liiga palju võimu, ta on pigem sümbol, aga keegi ei unusta, kui rünnatakse nende sümboleid.

On neid, kelle arvates see on viga ning et Ukraina lõi iseenda liitlastesse lõhe. Ja teiste arvates ei ole lõhe põhjus Volodõmõr Zelenskõi ärritumises, pingul närvides ja võib-olla ka natuke liigses enesekindluses, vaid lõhe tekitasid eurooplased ise päeval, mil nad uskusid, et Venemaaga on võimalik rääkida.

Selle kõige tõttu loksub öises rongis Kiievi poole kõigest neli presidenti. Kui kaua meie rong sõidab, me ei tea. Võib-olla 10 tundi, võib-olla 13. Vahele võivad tulla ootamatud stopid või haagid. See rong on kummitusrong, teda pole üheski sõidugraafikus, tema kardinad on kogu aeg alla lastud ja kui ta raudteejaamas peatub, on kogu perroon täis automaatide ja maskidega mehi. „Kui midagi juhtub,“ ütleb Reisel, „siis heitke maha ja jääge rongi.“ Meile jagatakse kuulivestid, kiivrid ja täispuhutavad kaelatoed, aga vagunisaatjad toovad hoopis lihalõike ja viiludeks lõigatud apelsine, kenasti läbi praetud šnitslit ning natuke küpsiseid, ja panevad lauale mõned konjakipudelid. Ma ei söö palju, sest ühe mu hamba juured istuvad igemes nagu Venemaa viies kolonn Euroopas – mädaselt. Jooke valada on aga keeruline, sest Ukraina raudteel sõites raputab nagu vanasti ja kuulda on vana hea parap-parap, parap-parap. Sellest saab kogu järgmise öö refrään.

Üpris varsti kutsutakse Alar Karis teiste presidentide juurde. Tal jääb pooleli raamat Ukraina näljahädast ja mina ei suuda edasi lugeda kunagi kaitsepolitsei peadirektori Arnold Sinisalu poolt antud raamatut. See räägib Venemaast ja on Sinisalu jaoks Venemaad palju seletanud. „Suurvene pilguga vaadates käitusid Nõukogude Liidu hätta jätnud rahvad endid iseseisvaks kuulutades äärmiselt tänamatult,“ on kaitsepolitsei juht alla jooninud. „Üks viimase kahe aastakümne suuremaid üllatusi on asjaolu, et nõukogude impeeriumlik mõttelaad elab edasi,“ jookseb veel üks hariliku pliiatsi joon. Venemaa peab end selle raamatu järgi väljavalitud impeeriumiks, mis välismaailmast võtab üle ehk tehnoloogia, kuid mitte muid uuendusi nagu näiteks inimõigused. See tuletab meelde Herzenit, kes nimetas seda „telegrammiga Tšingis-khaani sündroomiks“ – palun väga, iPhone ja villad Como järve ääres teilt, aga väärtused, mõttelaad ja kõik see muu meilt. Teiste seas ka õigeusk – ja mulle meenuvad Kiievi-lähedaste külade ette püstitatud suured krutsifiksid, pildid ja kujukesed Kristusest. Nad olid mõeldud neid külasid kaitsma, kuid ristilöödu taga on veel vaid maastikutäis hävingut. Varsti tuleb mõni ekskavaator ja pühib selle kokku. Neid läheb Ukrainal palju vaja. Kohtumisel Karisega küsib Zelenskõi ekskavaatoreid, koppasid ja kõike muud, mis on vaja selleks, et kokku lükata, kinni pakkida ja minema viia inimeste kodud, unistused ja vaiksed õhtud aianurgas. Sest neid enam pole.

Kell on öösel veidi kolm läbi, kui tühja kupeesse saabub president. Tema kohtumine rongi teises otsas kolme teise presidendiga on läbi saanud. Ukrainast nad eriti ei rääkinud ja napsi eriti ei võetud, sest kaks presidenti on katoliiklased ning käes on ülestõusmispühade-eelne paastuaeg. Räägiti presidentide elust. Tulevikust. Minevikust. Siis mindi laiali. Kõik teadsid, et homme tuleb raske päev ja selles pimedas rongis, mis kihutab läbi öö sõjas oleva riigi pealinna poole, prooviti korraks kergemalt võtta. Mingeid läbirääkimisi ju niikuinii ei peeta. Kõik on ilma selletagi selge. See reis on ainult selleks, et olla kohal – Kiievis, kaamerate ja inimeste ees. President soovib head ööd ja läheb magama. Ma vaatan, kuidas laua peal poolikutes klaasides loksuvad vedelikud, nagu liigutaksid neid kellegi nähtamatud käed.

+++

Kiievisse jõuame kohale paar tundi planeeritust hiljem. Öösel rünnati rakettidega üht meie marsruudil olnud raudteejaama ja rong tegi kiiresti suure kaare. Perroon kubiseb automaatidega meestest, kui Ukraina peaminister Denõss Šmõhal presidente tervitab. Ta vabandab oma veidi kurbade silmade ja imevaikse häälega hilinemise eest, justkui oleks tal veidi piinlik, et ukrainlased ei suudagi kõiki rakette maha võtta. Seejärel räägivad kõik natuke ilmast.

Šmõhal kannab sõjaväelase vormi ning ka külalistele on ette antud, mida nad kanda võiksid. Ärge olge liiga ametlikud, öeldakse riigijuhtidele juba varem ukrainlaste poolt. Ülikonnad ja lipsud mitte, pigem kampsunid või midagi elegantselt lohvkat. Kui ma küsin Kaimo Kuuselt, kas ukrainlased soovivad sellega saata sõnumit, siis ta noogutab. Nad tahavad, et me oleksime natukenegi nagu nemad – asjalikud, kiired ja mitte pidulikud.

Sest mida pidulikku saabki olla tühjades Kiievi magistraalides. Kuusk, kes on esimest korda pärast Kiievist lahkumist siin tagasi, vaatab suurlinna kummituslikult tühje bulvareid ja maanteid jahmunult. Ta ei ole midagi säärast näinud. Käes on kolmapäeva tipptund, aga on tunne, nagu oleks õigeusupühade varahommik. Ühte teetõkkesse on öösel kihutanud BMW, kuid keegi pole seda ära koristanud, sest see ei jää kellelegi ette. Pole vaja erilisi trikke, et masinad saaksid kihutada ja ilmselt on nad juba harjunud, sest Butšast ja Borodjankast on saanud Ukraina uued sihtkohad. Mõeldud ennekõike neile, kes veel 50 päeva tagasi arvasid, et Venemaaga võiks ehk pidada sellist moodsat asja nagu dialoog. „Rahuläbirääkimisi ei saa keegi vahendada,“ ütleb Kaimo Kuusk reporterile purukspekstud majade taustal, „sest Venemaa tunnistab ainult jõudu.“ Reporter on Portugalist. Ta ei suuda uskuda, mida ta just kuulis, ja küsib veel kord. Kas tõesti ei saa keegi vahendada meeldivaid läbirääkimisi linnalähedases metsatukas?

See naiivsus pole kuhugi kadunud. Kui Kaimo Kuusk läks Kiievist sõja eest Lvivi, ütles ühe suure Euroopa riigi veel suurem saadik talle, et jumal tänatud, nad on Lvivis. Siin on ju terve vanalinn UNESCO kaitse all – seda küll venelased pommitama ei hakka! Ei tunta Venemaad, aga ei tunta ka meid. Äralennupäeval kohtun Prantsuse Lütseumi direktori Peter Pedakuga, kes on tulnud just tagasi Prantsusmaalt. Temalt küsiti kõige muu hulgas, kas see, et ta on pärit Nõukogude Liidust tähendab, et ta on praegu Venemaa poolt. „Me oleme prantslaste jaoks aborigeenid,“ ütleb Pedak. 30 aastat on mööda läinud – aga endiselt on niivõrd paljud asjad läbi rääkimata. Me eeldasime, et inimesed kaugel Läänes teavad, mis Ida-Euroopa on – aga nad ei tea. Kui me kihutame tähtsate vilkurite ja ülbete autodega purustatud linnakestes, siis tõusevad paljude vanainimeste ja laste käed meile lehvitamiseks. Ma tunnen end nagu kolonisaator, ülbe Lääne saadik kannatanud pärismaalaste juures, ja võimalik, et täpselt samamoodi tunnevad end veel tänagi paljud Lääne poliitikud. Südames küll eurooplased, heatahtlikud ja empaatilised, aga hetkel, kui on vaja silmitsi olla võib-olla kõige lihtsama valikuga üldse – valikuga headuse ja kurjuse vahel –, hakkavad tekkima nende juttu nüansid ja pooltoonid. Nad hakkavad sõrmedel arvutama ja vastustega viivitama.

+++

Presidendilossi suletud uste taga pakutakse heeringat peediga ja parti, magustoiduks tuuakse aga kirsivareenikuid, mille juurde pakutakse hämmastavalt head hapukoort, nii et mõned peavad seda spetsiaalseks kreemiks. Zelenskõi ei kasuta nuga, ta sööb kärmelt ja ainult kahvliga. „Nagu sõdur,“ ütleb Karis, ja ilmselt täpselt nii Zelenskõi end tajubki. Ta on elav ja sihikindel. Hoopis teistmoodi kui kaks päeva enne sõda, kui Alar Karis temaga viimati kohtus. Siis õhkus Zelenskõist muret, teadmatust ja pinget. Räägitakse olukorrast rindel. Zelenskõi paljastab Ukraina poole kaotusi ja palub abi, kuid mitte väga tungivalt, sest ta teab, et need partnerid on juba niigi andnud peaaegu kõik, mis nad anda saavad. „Poola ja Baltimaad on positiivselt kangelaslikud,“ kirjutab samal päeval USA politoloog Eliot Cohen.

Rahuläbirääkimised on Zelenskõi sõnul keerulised. Pärast Butšat tajub ta, et paljud ukrainlased ei taha enam laua taha istumisest kuuldagi. Laua taha saad istuda koos inimestega – aga kuidas jagada ühist ruumi elajatega? Korraga vestlus katkeb ja Zelenskõi palub külalistel oodata, sest helistab Joe Biden. Ta on ära peaaegu tunni ning kui ta naaseb, on Ukraina saanud juurde mitukümmend helikopterit ja veel hunniku varustust. Mulle tundub, et midagi sarnast tahaks talle lubada ka Alar Karis.

Karis ei kaldu teoretiseerima ega filosofeerima. Kui Läti president Egils Levits pressikonverentsil õigusprintsiipidest rääkima hakkab, eksleb tema pilk unistavalt suurtel lühtritel. Selle ripatsitelt peegelduvad õblukesi ajakirjanikke jälgivad tursked automaatorid, kelle sõrm on kogu aeg päästikul. Karis tahaks aga midagi reaalset teha. Ta on isegi veidi tõrges, kui tema käest küsida kommentaare sündmustele, mis alles ootavad ees. „Parem teeme enne midagi,“ ütleb ta napilt. Koos Karisega tankivaremete juures kõõludes küsin ma temalt nagu spordireporter laskesuusatajalt, mis tunne tal on. „Õudne,“ ütleb Karis lakooniliselt, korts kulmude vahel. Rohkem ei ütle ta midagi, sest mida siin ikka öelda. Kõik on niigi selge.

Kõigil pressikonverentsidel võtab ta sõna kõige viimasena ja räägib kõige lühemalt, kuid proovib rääkida alati asjast. „Ma räägin kõigi Eesti inimeste nimel,“ lausub ta, „kui ma ütlen, et me saame aru ukrainlaste valust, sest ka meie valu on ikka veel alles.“

Me kohtusime viimati mõned päevad enne sõja puhkemist. Oli kunstinäituse avamine ja me peatusime Alar Karisega ühe väikese maali ees. Sellel oli kujutatud Tartu varemeid pärast Teise maailmasõja pommilööke. Nende vahel haljendas rohi, kunstnik oli maalinud sinna jalakäijad ja isegi jalgratturi ning ma proovisin rääkida midagi elu jätkumisest. Karis katkestas mind ja ütles, et on hoopis Ukraina pärast väga mures. Ta oli millegi puhkemises veendunud ja mulle tundus, et veidi närvis. Ta tahtis justkui midagi teha, aga mida? Mida saab teha Eesti president?

Alar Karis ei ole veel lõpuni defineerinud seda, kes ta presidendina on, ja kuidas ta saakski, kuna puhkes sõda, mis muutis kõike. Rahulik majakas, kindel suunanäitaja – jah, kindlasti. Kuid Karis ei soovi ainult rääkida. Borodjankas varemete kokkulükkamist ja kraanade küljes rippuvaid keevitajaid vaadates, kes tahmunud rõdusid lahti lõikavad, küsis ta Ukraina peaministrilt, kas kraanasid ja kallureid on neil piisavalt. Kas ta saab kuidagi aidata? Päriselt aidata? Nüüd õhtusöögilauas sai ta Zelenskõile öelda, et vastavat nimekirja pannakse juba ukrainlaste poolt kokku ning kui ta seda õhtul rongis räägib, siis tundub mulle, et esimest korda selle kohutava päeva jooksul on ta natuke rõõmus.

Ta tahab öelda täpseid lauseid, millel on tõelised tagajärjed, mitte niisama vahutada. Ta on natuurilt teadlane, tahab püstitada hüpoteese ja saavutada tulemusi. Tseremooniad ei ole päris Karise rida, kuigi ta viib need läbi rahulikult. Just rahulikkust loevad tema nõunikud Karise suurimaks trumbiks. Karis jääb rahulikuks isegi siis, kui Poola lennujaamas selgub, et tema pass on unustatud Eestisse. Steinmeier on juba audis, kurja väikese dokumendi tõttu ähvardab sama juhtuda ka Karisega – kuid kõik klatitakse. Reis öö lõppu jätkub.

+++

Nii Poola kui Leedu president muutuvad pressikonverentsil emotsionaalseks, räägivad kirega ja pikalt. Poola president Andrzej Duda peab dramaatilisi pause, vangutab pead, toksib sõrmega vastu lauda. Mulle tundub, et nagu nii paljud teisedki riigijuhid, püüab ka tema vähemalt natukenegi aimata järele tänast vaba maailma liidrit, kes seisab sealsamas tema kõrval – Volodõmõr Zelenskõid.

Zelenskõi on vaid korra kohtunud Vladimir Putiniga – mõned aastad tagasi Normandias, kus olid veel mõned riigijuhid. Enne seda kokkusaamist istus Zelenskõi koos oma tiimiga maas ja tegi rollimänge. Keegi oli Putin. Keegi Macron. Keegi mängis Angela Merkelit. Keegi ütles üht ja Zelenskõi reageeris. Siis ütles ta midagi muud – ja Zelenskõi reageeris teistmoodi. Nii käidi läbi kõik võimalikud stsenaariumid.

See on teatrist tuttav tehnika ja Zelenskõi on seda kasutanud veel. Kui seriaalinäitlejast sai president, siis mõnede luureanalüüside kohaselt olevat tema trumbiks olnud just nimelt seriaalis mängimine. See sari käsitles nimelt Ukraina elu ja ta olevat teinud sarja kirjutades endale Ukraina ühiskonna üdini selgeks. Ta võis ekraanil mängida küll klouni, kuid selle taga oli tema ja tema tiimi täpne töö. Nad teadsid nüüd, kus Ukraina ühiskond valutab. Mille üle ollakse uhked. Mida kardetakse. Nii mõnedki tema tiimist liikusid koos temaga edasi ka poliitikasse. Üks Zelenskõi lapsepõlvesõpru, kellega koos poisikestena tänavatel mängiti, võttis mõned aastad tagasi üle Ukraina luure juhtimise.

Pressikonverentsil on Zelenskõi kiire, järeleandmatu ja miski, mida Lääne liidrid on harva: kirglik. Kuigi tema silmade all on kotid, ta pole oma perekonda näinud juba poolteist kuud, tema asukohta vahetatakse pidevalt, presidendilossi eest avaneb vaade Kiievile nagu Patkuli platsilt Tallinna ja sinna on juba langenud ning varsti langevad taas raketid, suudab ta sellest hoolimata leida tabavaid võrdlusi, täpseid väljendeid. Just khakivärvi särgis Zelenskõi on see, kes suudab kõige tagatipuks ajada publiku ka korraks naerma. See meeldib talle ning mõnede sõnul on talle näitlejana tagasiside endiselt väga oluline. Kui ta vestleb kellegagi väiksemas ringis, vaatab ta kõigile silma, võtab ühendust ükshaaval ja korraga. „See tekitab tunde, et ta tõesti kuulab sind,“ ütleb Kuusk, kes on temaga kohtunud kümmekond korda. „Ja et ta tahab ka just sulle midagi väga öelda.“

Zelenskõi on tõusnud moodsa aja kangelaseks ning temast sõltub tõesti erakordselt palju. Kui me Poolas alles hakkame rongi peale minema, topitakse meile kõigile ninna pikad tikud ja liigutatakse neid seal hämmastavalt kaua. See on ukrainlaste palve. Nad tahavad olla täiesti kindlad, et Zelenskõiga kohtuvad ainult inimesed, kellel pole koroonat. Kaotada praegu president ühele pisikule – mitte mingil juhul. Mõned ütlevad, et Zelenskõi on sõja võidus kindel. Ehk isegi liiga kindel. Steinmeieri oleks võinud siiski kutsuda, täna ei saa selliseid riske lubada. Kuid kõik need ütlejad sõidavad juba samal õhtul tagasi oma kodulinnadesse, kus tuled säravad ja inimesed vabandavad, kui nad sind kogemata riivavad. Neil ütlejatel võib olla ehk tõesti natuke rahulikum pilk. Kuid nad ei pea ka vaatama iga päev uusi pilte sellest, kuidas mõnel nendega samas riigis elaval väikesel tüdrukul, kes raudteejaamas rongi ootas, on mõlemad jalad otsast ja ema tapetud.

Räägitakse, et Zelenskõi on palunud Macronil pidevalt Putiniga rääkida. Kuid Ukraina allikate sõnul ütles Zelenskõi Macronile, et tal pole midagi selle vastu. Rääkigu, kui soovib. Aga ta ei palunud teda. Sest Zelenskõi teab väga hästi, et Venemaa tunnistab ainult jõudu – ja et ukrainlased tahtsid lihtsalt elada.

+++

Pressikonverentsi lõppedes on jäänud 20 minutit komandanditunni alguseni. Me kihutame läbi Kiievi, mis peaks olema üks maailma kõige ilusamaid linnasid, kuid me ei näe teda. Tuled on maha keeratud, igal pool on hämarus, tühjus ja vaikus. On tunne, nagu sõidaksime läbi linna, mis ehitati küll viimase kivini valmis, kuid keelduti sisse kolimast.

Rongis võtab Alar Karis välja Zelenskõi kingituse. Selleks on rohekas särk, mille rinnale on kirjutatud: „Vene sõjalaev, käi persse.“ Karis kahetseb, et ta seda varem ei saanud. Pressikonverentsil oleks see parem välja näinud kui tema kampsun, mille rinnale oli kirjutatud tuim „e-estonian“. (Suurbritannia saadik saadab küll Kuusele sõnumi ja palub endale samasugust.) Siis palutakse Kariselt intervjuud CNNi. Jätkub parap-parap, parap-parap.

Kui meie rong hommikuhahetuses läbi Ukraina viimaste kilomeetrite rühib, sõidame mööda majakesest, mille aianurka on kaevatud auk ja augu äärde tõstetud liivakotid. Võimalik, et mitte väga kauges tulevikus istub seal keegi, automaat käes, ja kaitseb viimase inimesena Euroopat. Praegu õitsevad seal aga kollased tulbid ja õunapuud on äsja lubjatud. Noormees künnab hobusega maad ning jõekäärus otsib kurg sedasama, mida meie siin rongis – natuke süüa ja meeldivat hingerahu. Samal ajal tapetakse siin lähedal väikeseid lapsi, rebitakse lõhki naisi ja vanainimesi, lastakse pead otsast tervetel perekondadel ning muudetakse puruks inimeste kodud, kehad ja tulevikud.

Me pakume välja uusi ideid. Kaimo Kuusk tutvustas alles hiljuti oma lääne kolleegidele mõtet: kuulutada Odessa juures kaubateed rahvusvahelisteks veteks ning võtta need NATO kaitse alla, et viljaeksport saaks toimida.

Jah, Baltimaad ja Poola on palju teinud. Isegi tavaliselt niivõrd kriitiline Zelenskõi patsutas ja kiitis neid. Me oleme andnud väga palju relvi ja väga palju raha, me töötame rahvusvaheliselt karmimate sanktsioonide nimel ning lihtsalt ei koputa, vaid vahel isegi taome eurooplaste südametunnistusele. Me pakume välja uusi ideid. Kaimo Kuusk tutvustas alles hiljuti oma lääne kolleegidele mõtet: kuulutada Odessa juures kaubateed rahvusvahelisteks veteks ning võtta need NATO kaitse alla, et viljaeksport saaks toimida. Näis, kas õnnestub see mõte läbi suruda. Nüüd käisime Kiievis ja kuigi see reis oli sümboolne, siis sõjas sümbolid loevad. Päev hiljem näidatakse ühes Vene propagandasaates fotot neljast presidendist Borodjankas. Vuntsidega kohviuba meenutav tolbajoobel näitab Alar Karise ja teiste peale näpuga ning ütleb kileda häälega, et Venemaa peab kohe puruks pommitama Kiievisse suunduvad raudteed, et midagi sellist ei juhtuks. Mitte kunagi enam mitte mingeid visiite! Ei mingit parap-parap, parap-parap! See sümbol ajas nad närvi ja kui Zelenskõil on õigus, siis ukrainlastele tegi see sümbol midagi head. Mida enamat me saakski teha?

Ent kuni kestab sõda, saab alati veel midagi teha. Ka NATOs ilustatakse ettekandeid ülemustele, ütleb Liis Mure. Me teeme seda kõik. Me ei taha liiga kaua vaadata otsa tragöödiatele ja ebaõnnestumistele. Me ei jaksa. Meie norm on täis, meel on lahutatud ja südametunnistuse kohus täidetud. Me vaatame mujale.

Poola lennujaamas istudes antakse teada, et sakslastele ei anna Steinmeierile antud korv rahu. Mõned on isegi veidi pahased, et Baltimaad ja Poola otsustasid ikkagi minna. „Eks tuleb sakslastega rääkida,“ ütleb Karis rahulikult. Ent mis muud valikut sai Eestil olla? Olla lojaalne suurriigile – või olla lojaalne ohvrile? „Kõige hullem, mida teha saab,“ ütleb Karis hilisõhtul rongis, „on võtta kelleltki ära lootus.“

+++

Ühes külakeses märkan, et väravale on kirjutatud „Siin elavad inimesed, lapsed“ ja kellegi majakese ukse ette on asetatud kindlustuseks väike puupakk. See on olnud selle perekonna viimane ja võib-olla ainus lootus. Ehk aitab väike puujupike tankide, julmuse ja märatsemise vastu?

Kui me majakese juurest stardime ja Kiievi poole kihutame, hakkab päike juba loojuma. Nagu ikka, loojub ta ka seekord Läände – täpselt nagu lootuski. Selle sõja võidab ainult Ukraina. Aga kui see sõda kaotatakse, siis ei kaota seda Ukraina. Siis kaotame selle meie.