Kunst ja veri Vene saatkonna ees

Viimasel ajal enim kõneainet pakkunud ning rahvusvahelise uudiskünnise ületanud jõuline kunstiaktsioon Ukraina sõja vastu sobitub ideaalselt lähimineviku poliitilise tegevuskunsti kaanonisse, kirjutab Sandra Jõgeva.

Möödunud kolmapäeval, 13. aprillil kogunesid Tallinna vanalinnas asuva Venemaa suursaatkonna ette rivvi seisma paarkümmend naist, peas mustad kilekotid, jalas ihuvärvi aluspüksid, mööda reisi alla valgumas kunstveri, käed valge paelaga selja taha seotud. Tegevuskunstiaktsiooni, mille organiseerijad on näitleja Liis Lindmaa ja tantsukunstnik Liis Vares, sõnum on varjamatult ülipoliitiline ja üliaktuaalne. Selle ajend on loomulikult Vene Föderatsiooni sõdurite teod Ukrainas, muu hulgas sealsete naiste ja isegi mõlemast soost laste vägistamised. Fotod aktsioonist levisid „päris“ ja sotsiaalmeedia kaudu välgukiirusel üle maailma ning tuntud Eesti kunstikriitik nõudis sellele Facebookis juba Kultuurkapitali preemiat. Sarnase aktsiooni korraldasid eestlaste eeskujul eelmisel nädalal ka Leedu naised.

Aga kuidas paigutub see poliitiline tegevuskunstiteos lähiajaloo kaasaegse kunsti konteksti ning mis või kes on selle eelkäijad?