Õnnetute, segaduses ja leplike põgenike elu laeval: Darja lastega magab ühes kajutis võõraga, Tanja kannatab aknata toas peavalu

Hommik hotelli ees Nõmmel. Ekspress ootab koos ukrainlastega busse, mis viivad nad Tallinki laevale. Elevil pole keegi. Vihmasel asfaldil vettivad kilekotikompsud, sest kõigile vabatahtlike toodud kohvreid ei jagunud. Väiksemad lapsed nutavad.

Saabub esimene buss.

Üks alles sülelaps, teine teeb käekõrval esimesi samme, kolmandal on juba kiired jalad, kuid ohutunnetust napib – nii läheneb ukrainlanna bussile, mis viib ta hotellist laevale. „Eile sain teada, et täna on minek. Ikka parem kui pommirahe all,“ märgib Olesja murdunud häälel leplikult, vihmast märga nägu kuivatades. Mitmetele teistele põgenikele, kellega Ekspress rääkis, sai kolimisuudis teatavaks sama lühikese etteteatamisega.

Esmaspäevaõhtuse seisuga elab reisilaeval MS Isabelle 1525 sõjapõgenikku. Kokku mahutab laev 2100 inimest, voodikoha eest maksab riik 25 eurot – seda ka juhul, kui kõik kohad parasjagu täidetud ei ole. Kas ülepeakaela põgenike laevale kiirustamine sellest tulebki? Toidu eest – 10 eurot – tasutakse vastavalt reaalselt laevas olevale inimeste arvule.

Põgenike keskel olles ja nende erinevaid lugusid kuulates saab taas kinnitust: riik teab oma sõnul väga hästi, mida, miks ja kuidas teeb, ukrainlased aga riigi kohmaka kommunikatsiooni tõttu kahjuks mitte.

Räägin Tanjaga. Ta sai üleeile teada, et peab hotellist lahkuma täna hommikul