EE nr 23 Delikaatne teema: ERM Raadil
ERMile võib ainult kaasa tunda, kui noorarhitektide kogemused piirduvad eraisiku korteri, fotograafi näitusepinna kujundamise, ühe ehitamata kvartali ja installatsiooniga. Ikka veel jutustatakse kolm kuud tagasi toimunud Tartus käimisest ja sellest, kui vahva on projekti teha. Konkursist on möödas pool aastat, mis staadiumis see projekt praegu on, seda me jutust teada ei saa. Noortele on asi muidugi tore, aga ehitajatel läheb kogemusteta arhitektidega nii keerulisel objektil ikka väga raskeks. Kui arhitekti peas on ainult kujund, aga konstruktiivset ideed pole kohe ühtki, siis see õhkõrn klaaskast haihtub niipea, kui insener sinna konstruktsioone ja ohutustehnik tuletõkketsoone hakkab juurde tegema.
Toimetajale teadmiseks: suuremate arhitektuurikonkursside tulemusi avaldatakse välismaal nii või teisiti, paljud väljaanded ainult sellele spetsialiseeruvadki, need ei sõltu kuidagi esikohatöö “geniaalsusest”. Oma tuttavatelt Euroopa arhitektidelt (kelle jaoks projekteerimine on tõsine tegevus ja mitte ilupildi joonistamine) olen küll kuulnud ainult imestust ja kaastunnet: kuidas küll žürii nii naiivse projekti õnge läks? (Muide Winy Maasi nime nimetamise peale on öeldud: aa, siis on selge, miks nii läks.) Kinnisvaraarendajad saavad muuseumi kasti kujul uute külade, supermarketite ja golfiväljakute keskele õilsa kaunistuse, aga muuseumile toob poole kilomeetri kaugusel asuv maja ainult logistilisi ebamugavusi. Loodan, et mingi otsus on lõpuks suudetud teha ka Raadi mõisa varemete osas. Tark peremees ei hakka aia taha ehitama, kui aed segamini on.
Ja see “kõige delikaatsem” teema: tänavune
Tõnismäe pronkssõduri saaga tõi ju lausa kandikul
tõestuse, et ega me ikka ole küll “nõuka ajast üle”
ning et lobe lööklause “Kaua me põeme seda nõuka aega!”
kohe kuidagi asju ei lahenda. Enne rahvusmuuseumi ehitamist okupantide
hiidlennuvälja jupiks tasuks nii pronkssõduri-teema (mis selgelt
näitab, kui tähtsad on märgid ja sümbolid) kui ka Kapo
aruannete valguses veel kord läbi mõelda, kas ikka tasub tekitada
Raadile aastateks “pronkssõduri juhtumit”, ja tõsiselt
analüüsida, mida rahvusmuuseum sellega võidab ja mida kaotab.
Pärast on ikka pagana raske muuseumi teisaldama hakata.
Karin
Hallas-Murula
Valla oma muuseum
EE nr 23 Muuseumis kamandatakse ahju
Aale Kask kirjeldab elamusmuuseumi Kundas. Loos on aga sees
faktiviga. Arhitektuuriteadlane on nimelt eksinud sellega, et nimetab
Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi Virumaa muuseumide üheks
õnnestumaks projektiks. Kohtla Kaevanduspark-muuseumil (muuseumi
õige nimi) ei ole SA Virumaa Muuseumidega mitte midagi ühist ja
seega ei ole õige nimetatud ettevõtmist nende
õnnestumiseks kirjutada. Kaevandusmuuseum on hoopis Kohtla-Nõmme
valla loodud sihtasutus ja ei kuulu Virumaa Muuseumidele.
Mari
Luuk
Kohtla-Nõmme elanik
Pole see haigla
EE nr 23 Lõppjaama koledused
Patsient Malle Laanemets kirjeldas oma kogemusi Keila haiglas.
Siinkohal juhime aga tähelepanu, et Malle Laanemets ei ole
viibinud artiklis viidatud ajal Põhja-Eesti Regionaalhaigla Keila haigla
hooldusravi osakonnas. Patsient viibis 2004. aasta augustis Regionaalhaigla
Mustamäe korpuses, kust ta suunati järelravile Keila
Taastusravikeskus OÜsse. Nimetatud keskus ei kuulu SA Põhja-Eesti
Regionaalhaigla koosseisu ning ei kanna Keila haigla nimetust.
Inga
Lill, kommunikatsioonijuht
SA Põhja-Eesti
Regionaalhaigla
