Abhaasia ja Kosovo sarnasusest ning erinevusest
Mitmete Lääneriikide poliitikute, eriteenistuste ja uuriva ajakirjanduse kuluaarides liiguvad visalt kohati vägagi detailsed jutud altkäemaksu andmisest Ahtisaarile Albaania klannilis-etnilise maffia poolt. Tõsi küll, sõltumatuse küsimuse pidi otsustama juba rahvusvaheline üldsus, vastavalt vähemalt veel senini kehtivale ex officio rahvusvahelisele õigusele, pidi selleks saama loomulikult ÜRO. Kuid nagu me teame, siiski ei saanud. Kaheksa aasta eest soostusid ÜRO Julgeoleku alalised vetoõigusega liikmed Venemaa ja Hiina ÜRO mandaadiga Kosovo üle vaid tolleaegse jäänuk-Jugoslaavia territoriaalse terviklikkuse säilitamise tingimusel. Hoolimata vahepeal 1999. aastal ilma ÜRO sanktsioonita korraldatud Jugoslaavia pommitamistest NATO õhujõudude poolt. Vastav resolutsioon (nr. 1244) võeti ka vastu, kuid seda nagu me teame, murti ühepoolselt. Põhjendused olid muide tavaliselt lausa naeruväärselt küündimatud: see on unikaalne juhtum; albaanlaste humanitaarne katastroof oli Euroopas jubedaim genotsiid Teise maailmasõja järgsest ajast; isegi naeruväärne väide, et Jugoslaavia suveräänsus Kosovo üle on resolutsioonis mainitud vaid ühe korra! Huvitav, mitu korda peab siis olema, ega ometigi kolm korda?!
Minu arvates on aga iga inimene ja iga rahvas sügavalt pretsedenditud fenomenid, nagu ka ühe konkreetse rahva iseseisvuse saavutamine või selle kättevõitmine (ainult seaduse ees peaksid kõik oma erinevustest hoolimata olema võrdsed). Selles mõttes ei ole albaanlased, kellel on juba kaks riiki ja kes aktiivselt lõhuvad nüüd näiteks Makedoonia riiklust ja heiskavad omavoliliselt Albaania lippe tihtipeale ametiasutustele (nn Suur-Albaania kaarte levitatakse Balkanil juba ammu täiesti avalikult või poolsalaja), mitte mingis mõttes paremad, kui näiteks abhaasid. Teisalt võib rahvaste enesemääramise õigust teostada peale omariikluse ka laialdase kultuur-territoriaalse autonoomia kaudu. Säärast võimalust praeguse Gruusia juhtkond Euroliidu ja USA diplomaatia mõjul Abhaasia separatistidele toimekalt pakubki. Aga vaat nood ei haara šovinistliku Venemaa survel sellest toredast ettepanekust kinni. Olen veendunud, et probleem on hoopis sügavamal ning samal ajal ka lihtsam - rõhuv enamus abhaase ei taha (sic!) lihtsalt enam elada natsionaal-pseudodemokraatlikus Gruusias. Nii lihtne see ongi, Venemaa mõju on siin siiski teisene. Muuseas, kui 2005. aastal valiti Abhaasia uut presidenti, toetas Moskva aktiivselt-kohmakalt senist riigipead Vladislav Ardzinbat. Kuid ometigi andis enamus abhaase oma hääle hoopis vastaskandidaadi Sergei Bagapshi toetuseks. Mõni nädal tagasi osales ta Moskvas ühes populaarses vestlussaates, kinnitades korduvalt, et omariikluse idee on juba ammu kinnistunud tema kaasmaalaste maailmapildis, see on väljaspool küsimust. Seega pole vaja hakata endale mingeid fantoome ega mugavaid legende leiutada ning neist siis järjepanu udutada. Laialdase autonoomia võimaluse peale hakkas aga homeeriliselt naerma: me oleme seda kõike juba ammu kogenud. Gruusia presidenti Mihhail Saakašvilit nimetas Bogapsh aga lausa vaimsete hälvetega nartsissistlikuks egotsentrikuks. Sedasi.
Gruusia ja näituseks Ameerika Ühendriikide poliitikute nõudeid arvestades võiks Abhaasia olukorda ka Kosovole ekstrapoleerida: laialdane autonoomia demokraatlikus Serbias. Viimane teatavasti andis Haagi tribunalile välja endise presidendi Slobodan Milosevici ja üldse oli hulk aastaid peaaegu murust madalam. Pealegi asub Kosovos ja Metohhias Serbia riikluse häll (erinevalt muide Albaaniast) ning ligikaudu kaks tuhat kultuurilis-religioosset mälestusmärki. Neist mitmed on kantud UNESCO inimkonna pärandi nimekirja ja neist mõnikümmend on langenud albaanlastest natsionalistide ning kohati ka islamistlikke vandaalide purustuste ohvriks. Korda garanteeriksid aga ÜRO väed (näiteks Ameerika, Vene, Soome, Hiina jt.) ja kosovaridest ning kohalikest serblastest moodustatud politseijõud. Millegipärast aga niisugust võimalust Ahtisaari ei käinud välja.
Minu sügava veendumuse kohaselt ei taha aga ei albaanlased elada Serbias ega Kosovo serblased olla Kosovo alamad. Samasugune hoiak prevaleerib ka abhaaside seas, kes on juba 1993. aastast (sic!) de facto iseseisvad. Kusjuures kõik neli vaenutsevat rahvast on vaidlusalastel territooriumidel põliselanikud. Vähemalt rahvusvahelise õiguse järgi ja elementaarse inimliku eetika seisukohalt. On ütlemata kahju, et ei tahetud järgida selle seadusi.
