Tuul Sepp on loomaökoloog.
Tuul Sepp on loomaökoloog.
Seksuaalse ahistamise teema seoses #MeToo liikumisega viib sageli küsimuseni, kas ahistamiskäitumine on osa inimese instinktidest, mida tsiviliseeritud ühiskonna normid alla suruvad. Kas oleme ette määratud kaotama võitlust miljonite aastate jooksul kujunenud instinktide ja „õhukese kultuurikihi“ vahel?

Alustame teooriast. Looduslik valik säilitab vaid neid tunnuseid, mis suurendavad isendite ellujäämist või sigimisedukust. Selliseid tunnuseid nimetatakse kohasteks või adap­tiivseteks. Samas ei tähenda see, et kõik tunnused avalduvad alati parimal ja ellujäämist ning sigimisedukust suurendaval tasemel. Isendite vahel esineb varieeruvus, mida toidab uute mutatsioonide teke ning geenide kombineerumine viljastumisel. Head ja vajalikud tunnused on mõnel isendil ülevõimendatud, teisel aga avalduvad liiga madalal tasemel. Ka käitumine on loodusliku valiku poolt kujundatud tunnus. Seega võime eeldada, et mõned inimesed käituvad optimaalsest vähemtõhusalt, teised aga võimendavad oma käitumist üle. Mõlemad äärmused on kahjulikud.

Ründav sigimiskäitumine ei ole bioloogilises mõttes kohane käitumine, sest sellega enamasti ei võida vastassugupoole poolehoidu. Ahistatud inimesed hoiavad ahistajast eemale ja võivad kaotada üldse huvi vastassugupoole vastu. Kuna inimene on põhiolemuselt monogaamne, kahepoolse vanemhooldega liik, ei ole sigimispartneri hirmutamine eesmärk, mida potentsiaalsele partnerile lähenedes taotletakse. (See, et oleme monogaamne liik, ei välista kuidagi juhusuhete ja mõnel juhul mitmete partnerite olemasolu. Monogaamsus ei tähenda looduses peaaegu kunagi absoluutset truudust partnerile kõigi liigi esindajate hulgas.)

Ahistamine on ülevõimendatud sigimiskäitumine koos enese­pettusega.

Bioloogilises mõttes on väga lihtne tõmmata piiri ahistamise (ehk ebakohase sigimiskäitumise) ning meeldiva flirtimise vahele. Kui käitumisviis tekitab vastassugupoolel tahtmise lähenejale vastu kõrvu anda ning põgeneda, on tegemist ebakohase käitumisega (sest sigimis­edukust see ei suurenda), kui aga viib ligitõmbe suurenemisele ning soovile suhtlemist jätkata, on tegemist kohase käitumisega.

Üks põhjus, miks kõik tunnused isenditel alati optimaalsel tasemel ei avaldu, on keskkonna muutumine. Mis üht tüüpi keskkonnatingimustes võib olla kohane ja sobiv, on teist tüüpi keskkonnas kohatu ning vähendab isendi võimalusi geene edasi anda. Sama kehtib ka sigimiskäitumise kohta. Tõenäoliselt võib ründavam, agressiivsem sigimiskäitumine mingites keskkonnaoludes sigimis­edukust suurendada, näiteks kui tingimused on rahuliku pereelu jaoks liiga ebastabiilsed. Sellisteks tingimusteks võivad olla sõjaolud. Stabiilsetes oludes on aga ründav käitumine ilmselgelt ebakohane, sest tingimused soosivad rahulikku pere­elu. Reaalsete olude ning (ajaliste või ruumiliste) päritolutingimuste erinevus võib seega olla üheks põhjuseks, miks ahistamiskäitumist tuleb ette teise kultuuriruumi sattunud inimeste seas või miks mõned vanema põlvkonna esindajad ei suuda oma käitumist tänapäevaste normidega vastavusse viia.

Kas see on kultuur, mis hoiab enamikku inimesi tagasi teisi ahistamast? Kui nõustume, et ahistamine on enamasti bioloogiliselt ebakohane käitumine, siis pole selle tagasihoidmiseks sugugi mingit bioloogiavälist tegurit vaja. Bioloogiliselt polegi kuigi suurt vahet, kas me räägime „kultuurilistest tunnustest“ või „kaasasündinud tunnustest“. Ka kultuur on meie bioloogilise evolutsiooni tulemus. Meie mõistus on välja kujunenud loodusliku valiku tulemusena nagu ka kõik teised meil esinevad tunnused. Mõistus annab paremad ellujäämisšansid ning suurendab võimalust leida partner. Ka loodusest leiab näiteid sigimiskäitumist üle võlli keeravatest isenditest. Kas hullunud metsisekukke vedas alt kultuuri puudumine? Või pigem ebaõnnestunud geenikombinatsioon koos keskkonnamõjudega? See ei ole ilmselt kultuur, mis hoiab ülejäänuid, liigile sobivat sigimiskäitumist väljanäitavaid metsisekukki tagasi igale lähedale sattuvale elusolendile selga kargamast.

Vastassugupoolt häiriva sigimiskäitumise juures mängib tõenäoliselt olulist rolli ka enesepettus. Ameerika evolutsioonibioloogi Robert Triversi kohaselt on enesepettus meetod, mis aitab meil teisi paremini manipuleerida. Kui ise oma valesid uskuma jäädakse, on ka teisi kergem nendes veenda. Aju töötab paremini, kui ei pea keskenduma vastuoludele. Ja kui valed on läbi nähtud, on loota kergemat karistust siis, kui saab südamerahus kinnitada, et ei oldud oma eksimisest teadlik. Meile on kasulik pidada ennast nägusamaks ja atraktiivsemaks, kui me tegelikult oleme, sest enesekindlus suurendab meie võimalusi partnerit leida. Trivers peab sugudevahelist suhtlust üheks kõige suurema tõenäosusega pettust ja enesepettust sisaldavaks interaktsiooniks looduses.

Kuigi üleliigset enesekindlust sugudevahelistes suhetes esineb rohkem meestel kui naistel, ei ole ahistamine kindlasti vaid ühele sugupoolele reserveeritud käitumisjoon – tunnuse loomulik varieerumine viib mitteoptimaalse sigimiskäitumise esinemisele mõlemal sool. Ahistamine on ilmselgelt enamasti vale strateegia partneri leidmiseks, kuid enesepettuse mehhanismide tõttu ununevad ebaõnnestumised kiiresti ja sama vigane käitumismuster jääb korduma.

Kokkuvõttes ei anna evolutsiooni­bioloogia ahistamiskäitumisele mingisugust õigustust, vaid aitab ­selle laiemat levikut pigem kontrolli all hoida. Ahistamine on bioloogilises mõttes ebakohane käitumine, mis kujuneb välja tunnuste varieerumise tõttu optimaalsete väärtuste ümber. Ahistamine ei suurenda sigimis­edukust ja looduslik valik hoopis takistab seda soodustavate geenide levikut. Indiviidi tasemel on aga paha­tihti tegemist korduva käitumismustriga enesepettuse tõttu, mis aitab ahistajal valikuliselt unustada mineviku negatiivsed reaktsioonid vastassugupoolelt, ülevõimendab isendi arusaama oma atraktiivsuse osas vastassugupoolele ning tekitab kaitsemehhanismid egole.

Enamik ahistajaid ei pea ennast tõenäoliselt ise ahistajateks. Looduslik valik näitab aga ebakohaselt käituvatele isenditele varem või hiljem koha kätte.