Toivo Tänavsuu avas oma blogi. Tiit Blaat

Loe Eesti Ekspressi majandusajakirjaniku ajaveebist ka teisi originaaluudiseid ja arvamusartikleid.

Meedia kihab muserdavatest kriisiuudistest, kuid olen viimasel ajal külastanud mitmeid innovaatilisi ettevõtteid, kel pole Eesti majanduse kiirest jahtumisest suurt sooja ega külma. Neil on uued head ideed, head teenused või tooted, pidev arendustöö. Nad on kogu aeg pööranud tähelepanu tootlikkusele ja efektiivsusele ning nad pole kunagi mõelnud, et nende kogu universum piirdub Eesti turuga.

Näiteks tarkvarafirmad Webmedia ja Navirec. Või siis tööstusettevõtted E-Profiil ja Estiko-Plastar. Majanduse kiire jahtumise tulemusena näeme selliseid ettevõtteid ajapikku õnneks aina enam.

Praegu räägime tihti, et ärid kõrbevad. Jah, kõrbevad küll, kuid peamiselt vaid need, mis on keskendunud lihtsale osta-müü-vaheta mudelile, kiirele rikastumisele või muule sarnasele suuremat mõttetööd mitte vajavale äriloogikale. Peagu iga nädal pankrotistub mõni ehitusfirma, transiidiäri on kuival ja nii edasi. Õitsenguajal on lihtne ehitada ja müüa põllutäis pappmaju, kaubelda jalgrataste või reisituusikutega. Buumijärgne pohmelus teeb siin omad järsud korrektiivid.

Teiseks räägime kriisi ajal tööpuuduse kasvust. Odavale tootmisele keskendunud tehased lähevad loomulikku surma. Kinnisvara seisab, ehitajad saavad hundipassid.

Kuid kusagile pole kadunud tööjõupuudus. IT-sektor vajab endiselt programmeerijaid, samuti napib kõrgharitud insenere ja mitmesuguste kutseoskustega ametimehi. Puudu on ka lihtsama kvalifikatsiooniga töötajatest, kes tõesti viitsivad ja tahavad tööd teha.

Tööta jäävad need, kes ei viitsi tööd teha või kellel pole tõesti üldse oskusi. Näiteks keskkooliharidusega ehitajad, kes seni mõtlesid, et milleks minna edasi õppima, kui ehitusel saab lihtsa labidamehena 20 000 krooni kuus. Majanduskrahh sunnib inimesi pingutama, end täiendama ja arendama.

Praegu räägime ka kõrgest inflatsioonist. Maailmas kallinevad mitmed kaubad, eesotsas energia ja toiduga. Kütus on aastaga kallinenud üle 70 protsendi, riis umbes kaks korda. Seda vääramatut tõsiasja meil eriti mõjutada ei anna. Kuid näha on, et sisemaise tarbimise kiire vähenemisega langeb hinnasurve. Märtsis hinnatõus veidi pidurdus, olgugi et küündis endiselt üle 10 protsendi. See räägib tõsiasjast, et tarbimishulluses keegi poes eriti hindasid ei vaadanud, millele on viidanud ka konjuktuuriinstituut. Kaupmehed said "keevitada", nii mis kole. Korv laoti ääreni kaupa täis, mõtlemata, kas kõike on ikka vaja. Krediitkaardid ja väikelaenud olid poes igapäevased ostukaaslased.

Majanduskrahh ja kõrgem inflatsioon muudavad inimeste tarbimisharjumused loomulikumaks ja säästlikumaks. Põrandaküte ei pea olema kogu aeg põhjas, samuti võib lühemad otsad autosõidu asemel jala käia.

Elu kallinemine ei tähenda niivõrd suure hulga perekondade vaesumist, vaid inimeste targemaks ja mõistlikumaks muutumist. Veelgi enam, igasugune ressursside arukam kasutamine toob kasu ka looduskeskkonnale.

Kokkuvõttes, majanduskrahhiga näeme lihtsate lahenduste lõppu. Eestis praegu toimuv on Soomes ja Rootsis 1990. aastate alguse majanduskriisiga läbitud etapp, "põhi", kus ära käimata poleks need naaberriigid praegu maailma arenenumate ja jõukamate hulgas.

Nüüd tuleb meilgi hakata ajusid pingutama ja rohkem vaeva nägema - seda nii inimestel, firmadel kui ka riigil. Ning orbiidile tõusevad uued "kangelased" - mitte need, kes ehitavad palju maju ja püüavad näppe riigi või linna rahakoti vahele libistada, vaid "aednikud", kes riskivad panustada tärkavatesse innovaatilistesse äriprojektidesse - näiteks endine Skype'i juhtinsener Toivo Annus ja tema sõbrad Ambient Sound Investmentsist.