Aldo Maksimov : Veoautojuhtide streik ja bensiinikriis Kreekas
Veoautojuhtide streik (kurat teab juba kaua), mis ei näita vaibumise märke ning sellega kaudselt seotud kütusehinna tõus koos pikkade bensiinijärjekordadega suurtes linnades. Meil kütust jätkub, samas kui Samosel maksab liiter umbes 1,6 eurot, siis Ateenas u 1,45. Samas võid seal tund oma tundi oodata.
Tööga on igati kitsas. Kellel seda on, peab end õnnelikuna tundma. Ses mõttes küllap ei erine Kreeka Eestist. Taolises seisus on Kreeka mentaliteedi puhul eriti tähtis omada sõpru-tuttavaid, vajalikku ringkonda, kätt sees. Väikses kohas on see loomulik, et kõik kõiki tunnevad, iseasi, kas see alati kasuks tuleb. Valgelt lehelt alustada on sel juhul raske. Ka ise kogeme ellujäämisvõitlust täiel rinnal: kaasal lõppes emapalk Eestist, niisamuti lõpeb kohe teenistus hooajalises restoranis. Minul vahelduvad siiani erineva loomuga hooajalised ja muud lihtsamad tööd, püsiv teenistus laseb veel oodata. Pakkumisi on talveks, kuid mitte sügiseks. Aga elama ja üüri maksma peab...
Spordist ja kirjandusest
Kliima hoiab siiski meele ärksa ja ei lase murekardinal päriselt langeda. Sooja on endiselt 30 ringi varjus, delfiinid saadavad kalapaate, nii et hea õnne korral võib neid kaldaltki näha. Vanamehed mängivad endiselt kohvikus ja vaatavad õhtuti kõrtsiekraanilt jalgpalli. Akna taga õitseb palm ja mõni meeter eemal valmivad kolla-punased granaatõunad. Kohe-kohe.
Aga mõni sõna spordist. Olgu korvpall Kreekas kuitahes paremal järjel, jalgpall on alati töörahva lemmik. Minu ühe tööandja vaieldamatu lemmik on Thessalonik PAOK (viimane täht K tähistab muideks klubi algset päritolu – Konstantinoopol). Hiljuti võis näiteks lugeda uudist selle kohta, kuidas sealsamas Thessalonikis vahistati PAOKi tulihingeline kirikuisast fänn, kelle käes lehvis mängu eel Panathinaikost ebatsensuursete sõnadega halvustav plakat (Pana hüüdnimi on vaselos - kr k vaseliin).
Enda puhul on hoiatavaks kreekastumise märgiks see, et nii korvpallis kui jalgpallis elan kreeklastele hingest kaasa ja olen samas kaotanud suuresti huvi Eesti koondiste ja klubide tegemiste osas. Aitab kaasa kindlasti see, et Kreeka meeskonnad mängivad enamasti mitu astet kõrgemal tasemel, samuti see, et kõrval on kreeklased. Siiski sain rõõmuga alles eile teada, et Eesti võrkpallikoondis pääses taas EM-finaalturniirile. Sain selle uudisega tervitada oma siinset sõpra Aaldertit Madalmaadelt, paraku ta ei uskunud, et Eesti kaks korda Hollandit võitis. Braavo, nagu ütlevad kreeklased.
Lahenduse leidis ka öökapikirjanduse küsimus. Eestis raamatuid saata on kallis ja tüütu, külalisi käib vähe. Siin aga vedeleb hotellide ja väiksemategi öömajade ja restoranide üldkasutatavatel riiulitel eri keeltes kirjadust. Pool sellest on küll saast (naistekad, krimkad), kuid pool kõlbab tutvumiseks küll. Hetkel olen „laenutanud“ ühest kanadalasele kuuluvast restoranist Norman Maileri soomeelse telliskivi ja Pelagose hotellist Salman Rushdie Fury.
Sellesama Rushdie teose 59. lk leidsin mõttekäigu: „Mind ümbritses palju suurem jumalus: Ameerika, mis oli oma ristsugutamise ja kõigetoidulise olemise tipus. Ameerika, kuhu ta oli saabunud põgenemaks enda eest. Vabanemaks sidemetest ja ühes sellega vihast, hirmust ja tusast. Söö mind, palvetas professor Solanka tasa. Neela mind, Ameerika, ja anna mulle rahu.“
Kui nüüd oktoobris külalistemajad pooleks aastaks kinni pannakse, tuleb hotellides hoolikamalt „reha“ teha. Mõistagi viin kevadel raamatud tagasi, kui koer just talvel ära ei söö - keegi neid talvel niikuinii ei vaja.
Rändlinnud lendavad põhja tagasi
Käes on turismihooaja lõpp, seda näeb igas hetkes. Ühe etapi lõpp, teise algus. Algus ses mõttes, et nüüd peab ilmnema see, kas me saame siin hakkama talveperioodil, kui pole võimalik turistide pealt teenida. Algus ka ses mõttes, et nüüd saavad ka kohalikud inimesed lõpliku kinnituse selle kohta, et oleme siia ankrusse heitnud. Olgu see siis neile heaks või halvaks uudiseks. Oktoobri algul lendavad siia vimased tšarterid Kesk-Euroopast, seejärel sulgeb enamus küla kõrtsidest ja apartment-hotellidest uksed, elu sureb vaikselt välja.
Et anda iseloomustav pilk Kampose peatänavaäärsele, siis lahti jääb talveks näiteks üks esinduslikumaid restorane Kleopatra (mis on ka omaniku nimi), Green Islandi nimeline koht (millel kreeka keeles on sootuks teisetähenduslik pealkiri), lihtne vanameeste kaardimängukoht Taka-Taka (mida konkurendid keelduvad võistlevaks kõrtsiks tituleerimast) ning kohvik The Mad Pommegranate Three, mis on tõesti ka ainus baar või kohvik, mis siin saarel mulle seni oma miljöö poolest on meeldinud. Muusika pärineb enamasti 50-60ndatest ja kella 19.30 paiku tuukase hämaras kõikjale laudadele ja äärtele laternad elava tulega. Mida võtab ette küla ainus prostituut, kes on väga inetu, seda ma ei tea. Ilmselt kolib Karlovassi.
Talvine Kampos on vaikne ja tuuline, kõik läheb ruttu rääma. Seda imekspandavam on, täheldasime talvel, millise kiirusega kõik kohad apriili lõpupoole läikima lüüaks, värvi antakse ja ära parandatakse. Vana uues kuues.
Rõõmus üllatus – kool on lahe!
Üks verstapost hooajamuutuse ja meie püsimajäämise suhtes oli kooliaasta algus, esmaspäeval 13.septembril. Vanem tüdruk Elizabeth läks äsja kuueseks saanuna esimesse klassi Marathokampose koolis, mis paikneb meist (mere ääres) 4,5 km eemal keset mäenõlva. Kool moodustub algkoolist (viis või kuus klassi), gümnaasiumist ja lütseumist. Ainsas esimeses klassis on „õdesid-vendi“ meie tüdrukul vist vaid kuraditosin, see-eest teatas ta pärast esimest päris-koolipäeva, et istub kolmeses lauas kahe poisi vahel. Kuuestel kreeka poistel võib päris hea tunne ju kodus teatada, et pinginaabriks on hele põhjamaa tüdruk...
Olime lapse keeleoskuse ja kohanemise suhtes üsna mures, sest laps ükspäev tahtis justkui minna kooli, teinepäev mitte. Õnneks on ta viimased poolteist kuud pärast kolimist mänginud eranditult iga päev naabripoiss Sokratesega (nüüd ühes klassis), kellega suheldakse vaid kreeka keeles. Jutt käib juba nii tihedas ellenikas, et kuulame-vaatame vaidlevaid lapsi ja kehitame õlgu. Esimene nädal on möödas ja seni kool väga meeldib; eks seal seni enamasti muidugi mängitakse. Õpetaja tõdes ka esimese nädala lõpus – ise kuulsin – et on tüdruku suhtes positiivselt üllatunud. Laps ise hõiskas, et kool on lahe!
Vanemad pidid kooliaasta alguse puhul poest lunastama umbes 500 krooni eest vihikuid, pliiatseid, värve jms, õpikud ja töövihikud anti mõistagi koolist. Omal valikul hankisime veel järelveetava koolikoti ja õpetaja soovitusel kooli kohapeale mingi pusle. Kooli paluti tuua ka muinasjuturaamat (olgu eestikeelne), veepudel ja mõned harivamad mänguasjad ning suurem kingakarp, kuhu kogu see nodi koolis panna. Veidi imestust tekitas see, et koolis sooja toitu ei antagi, vanemad peavad oma äranägemise järgi süüa kaasa panema, kohapeal saab ka putkast saiatooteid juurde osta.
Marathokamposesse viib koolibuss otse meie maja kõrvalt. Laps eelistabki järgi tulekule teiste lastega koos bussis lõbutsemist. Ja kui reedel läksimegi järgi, et õpetajaga rääkida, küsis laps, kas ta võiks bussiga minna... Esimese klassi tunnid kestavad 8.15st 12.25ni. Ah jaa, üks nüanss veel, enne koolitunde loeb küla vaimulik hommikupalve. Mis seal ikka, see on ju Kreeka ja ortodoksist läbiimbunud ühiskond, suurt numbrit sest ei tehta. Tõsi, sel teemal on ka siin vaieldud, sest esineb ka päris valjuhäälne ateistlik elanikkond.
Euro neuroos
Lõpetuseks tahaksin nüüdseks täie veendumusega väita, et euro saabumine kümme aastat tagasi Kreekasse oli suur viga, seda nii Kreeka kui Euroopa jaoks. Küllap on see tänaseks ka Euroopa jaoks ilmselge kuna kreeklased mõistsid seda juba kümme aastat tagasi. Enamus Kreeka tänastes majandusjamades on see punkt vaidlusest väljaspool asuval kohal. Hinnad puhuti õhku täis, palgad niisamuti; algul käisid turistid vanast harjumusest „vanadel headel Kreeka saartel“ edasi kuni leidsid et Rotterdami äärelinnas saab söödud ja joodud sama raha eest.
Tagasi minna pole kreeklastel kuhugi. Hindu tuleb alla lasta, aga kuidas seda teha, kui riik tõstab suures kriisis makse ja seetõttu tõusevad kõikide kaupade ja teenuste hinnad? Oli palju neid, kes rikastusid selle kümne aastaga, teenides tohutut vaheltkasu, nemad võivadki elada vanast rasvast ning kohvikus kabenuppe liigutada. Ülejäänud peavad kannatama. Tean paljusid kreeklasi, kellel kas lõppesid või on lõppemas töölepingud ning nad on üsna kindlad, et neid ei pikendata. Ja lisaks neile on ju tööjärjekorras hulk albaanlasi, bulgaarlasi, pakistanlasi, venelasi.
Võibolla, vastupidi, jõuab euro Eestisse õigeaegselt. Pole mina see inimene, kes ütleb, et euro on üdini halb. Aga ühes võib olla kindel: emotsionaalselt on euroga raske ümber käia. Sest kui tasku on täis pealtnäha mõtetut kolisevat pudi, mille sa unustad kas kuhugi püksitasku, diivanipatjade vahele või tühja purki, siis tegelikult võib selle kolihunniku väärtus olla paarsada krooni. Ja kui sa saad palka näiteks 700 eurot, siis kaob see su rahakotist hulka kiiremini kui 12 000 krooni. Kuid eks sellest on Eesti autorid kindlasti kirjutanud.
* * *
Lõpuks Mike'i lugu, nagu ikka. Istusime tema pizzas ja rääksime talvisest tööst. Mu kaasa Marion leidis, et ta võiks töötada siis nädalavahetustel mõnes lahtiolevas kõrtsis kuna mina oleksin tööl nädala sees. Mike mõtles viivu ja ütles: „Tead, sa pead minema rääkima Green Islandi omanikuga. Tema abikaasa ja ühtlasi kokk oli ühel juunihomikul võtnud lapsed, küsinud mehelt krediitikaardi ja teatanud, et läheb Karlovassi šoppama. Aga lendas Ameerikasse...“
