Allar Tankler: Kips ja kuritöö
Patt oleks kurta. Viieaastane tütar teeb ja toob võileiva, ei pea isegi laua äärde komberdama. Abikaasa hoolitseb. Autol on automaatkast, saab ühe jalaga sõita küll. Kontoris on lift, töö on tubane. Ainuke oht on päris elust – sellest, mis toimub seal, kus ei ole lifte, kuhu ei saa autoga, kus inimesed ei tee uksi lahti – võõranduda.
Näide päris elust? Striptiisiklubil nimega KapriZ, mis asub Sulevimäe ja Pika tänava nurgal Tallinna vanalinnas, on üks naistepiltidega väikebuss, millel on nn invaluba. Kas võib ette kujutada, et hoolitsev tööandja transpordib kodust tööle ja töölt koju “keskmisele, raskele või sügavale puude raskusastmele vastava liikumis- või nägemisfunktsiooni kõrvalekaldega” striptiisitare, nagu määrus ette näeb?
Kui saan karkudest vabaks (seni on vanalinna munakivide peal veidi ohtlik turnida), tuleb ehk end taas päris eluga kurssi viia ja läbi astuda, vaadata, kas laval lahas jäetakse jalale.
Meist enamikku häirivad inimesed, kes pealtnäha mingi vajaduse või õiguseta pargivad nn invakohtadele, nüüdne kipsis olek andis aga idee, mida saaks ette võtta. Olete kuulnud nendest elektroonilistest jalavõrudest, mis kurjategijatele või süüdistatavatele teinekord paigaldatakse, et piirata nende liikumisvabadust?
Ivo Parbus pidi pärast septembris vanglast vabanemist kolm kuud sellisega olema. Sarnase tehnoloogiaga vidina võiks kinnitada nendele autojuhtidele jala ümber, kes ilma vastava õiguseta invakohtadele pargivad.
Nädal aega peavad veetma karkudel, üks jalg ei tohi maad puudutada. Kui puudutab, registreerib jalavõru selle ära, hakkab uuesti nädal jooksma.
Sama meedet võiks rakendada ka ametnikele, kelle puhul õnnestub tõestada kontrollimatut liikumispuudega teenindava sõiduki parkimiskaartide väljakirjutamist, kes erivajadustega inimeste eest need kohad täidavad. Arvan, et nädal oleks täiesti piisav kogemus.
