Andres Raid: Kes valmistab ette kaadreid 5. kolonni jaoks?
Lugesin hiljaaegu Juhan Partsi selgitusi selle kohta, kuidas olid parteisse sattunud üsnagi kriminaaalse mineviku ja mõnel puhul ka olevikuga tegelased, kes eesti keelt üldse ei mõistnud ja kes toodi Tallinnasse bussidega otsekui vaid kindlustamaks Reinsalu valimist pertei etteotsa (vaata: Juhan Parts Kopra talus: Venelaste bussidega…).
Kui vaadata asjale teiselt poolt, tekib paratamatult terve hulk küsimusi. Aru võib saada Peipsi äärsest kalamehest, kellele on võimalik otse öelda, et kui võrguluba ikka tarvis, siis astud parteisse ja hääletad nii kuis vaja (loe: Peipsi kalur: kes IRLi ei astu, see kala püüda ei saa). Elupõlisele kalurile on see eluküsimus ja temast võib aru saada, sest kõrgemad võimumängud jäävad talle niikuinii arusaamatuks ja see ei huvita teda ka. Suuremad ja otsese kuritegeliku kontaktiga tegelaste puhul on lugu pisut teine. Kujutage ette, kui keegi sõimab teid kogu aeg kas tiblaks või okupandiks, hõõrub teile nina alla keele mitteoskamist ja lubab esimesel võimalusel rongi peale panna ja üle piiri minema saata?! Teid nimetab teise sordi inimeseks eeskätt just koalitsioonis olev IRL, kelle meelest tänavuste okupantide vanemaid kollitanud metsavennad on rahvussangarid, kelle töö on pooleli jäänud vaid ajutiselt ja kes suleb vene koolid juba lähitulevikus? Missugune on see magnet, mis paneb „po ponjatijam“ elava seltskonna selle erakonna ridadesse astuma? Üks võimalus on seesama, miks parteisse astus praeguse retoorika järgi kohaselt praegugi võimutäiust nautiv kompartei nomenklatuur — ikka seestpoolt õõnestama ja see tundub loogiline.
Infiltreerutakse, hiberneerutakse niikauaks, kuni tuleb kuskilt vastav signaal krüokambrisse ja asutakse tegutsema juba varem sisestatud programmi kohaselt ja võib kindel olla, et see ei kätke endas loovat tegevust omariikluse huvides. Teine ja inimlikult arusaadavam on hoopis midagi praktilisemat, mida avalikult kogu ürituse üle irvitav seltskond sellest saab. Lõpetatud või igavesti venima pandud uurimine, unustatud toimik või puhta operatiivvälja lubamine oma „majandustegevuseks“ kuskil areaalis, mis Tallinnast kuigi hästi silma ei paista on aga juba midagi hoopis lubavamat ja maisemat. Reaalne elu näib seda vaid kinnitavat, ehkki neid seoseid võib nimetada meelevaldseteks. Siseministergi ei näe elamislubadega kauplemises midagi hullu — no tahtsid e-riigi hüvede süsteemi eeliseid nautida, olgem suuremeelsed! Ida-Virus keedetakse tänini solkkütust, paar katlamaja on koos kütjatega teises ilmas ja jõustruktuurid kinnitavad, et kohe, kui solgi analüüsid valmis saavad, asub õigusejumal oma tööd tegema. Kaks aastat möödas, analüüse ei ole siiani, uurimine toppab ja üks väidetav ärijuht ütles juba ammu, et tal oma inimesed igal pool ja uurimine ei vii kuskile ja näib, et tal on õigus.
Parts ütleb erakonna kohta, et see on rahvuslik-konservatiivne ja nagu mujalgi Euroopas on sellisesse erakonda lihtne pääseda ja ilma mustade lammasteta ei saa. Kuidas saab konservatiivne erakond olla samaaegselt liberaalne on muidugi küsimuste küsimus, sest need kaks — liberaalne ja konservatiivne on ju otsesed vastandid. Ilmselt pole mõistetesse süvenemine hea toon nagu selgusesoov inimeste tegelikes motiivides erakonnaga ühinedeski ja loeb liikmete arv, maksku mis maksab (peaasi, et ilma saab!).
Küsimus on seegi, kes keda ära kasutab? Kas ei vaata parteidesse imbunud seltskonna näol vastu meile hoopis tegelik 5.kolonn, mis ei koosne sugugi sõjaveteranidest või elu eelõhtul olevatest sageli heasüdamlikest memmedest, vaid mingitest tegelastest, kel parteipilet taskus ja kes otseselt või kaudselt meie elustandardit ja eksistentsi laiemalt mõjutab ja teeb seda veel ulatuses, millest meil aimugi pole?
