Andres Raid : Meie ja murjanid?
Millal tuli Eestisse (täpsemalt praegustele Eesti aladele) esimene eurotoetus ja millega seoses? Aga palun – just saunadega seoses!
Keegi Dionysos Fabricius on oma Liivimaa ajalugu käsitlevas teoses rääkinud muuhulgas ka Falkenau (Kärkna) munkadest, kes juba 13. sajandil asutatud Dominiiklaste kloostrile seoses vajadusega oma askeetlikke eluviise arendada Roomalt toetust küsisid. Nende eluviiside hulka kuulus ka “enese kuumutamine spetsiaalses ruumis, pärast mida peksti end vihtadega ja kallati üle jääkülma veega”. Roomast tuli keegi itaallane asja uurima, too kinnitas asja tõeseks ning oleks nimetatud protseduuride käigus äärepealt oma hinge issandale andnud, jooksis Rooma tagasi, kuid rahaline dotatsioon siiski saadi.
Kuni 19. sajandini valitses Euroopas tegelikult ülim mustus ja seda peeti üsna loomulikuks. Sama kehtis ka paljukiidetud renessansi ja ärkamisaja kohta ja nii imelik kui see ka ei ole, oli selle taga suurel määral eeskätt just katoliku kirik.
Antiikmaailm hoolitses oma inimeste ihupuhtuse eest ja tõstis selle üheks põhiliseks vooruseks – piisab, kui meenutada kuulsaid terme, neid oli ainuüksi Roomas üle tuhande. Kristlased tulid võimule ja ühe esimese äärmiselt olulise sammuna sulgesid nad saunad.
Pesemisse suhtuti suure kahtlusega, sest alastiolek oli patt ja lisaks võis alati ka külma saada. Kuum vann ei tulnud kõne alla. sest puud maksid palju ja neid läks tarvis eeskätt inkvisitsiooni lõkete jaoks, Sinnagi nappis puid ja põletamine asendati küttepuude puudumisel rattasse tõmbamise või mõne muu kägistamisviisiga näiteks.
Hispaania kuninganna Kastiilia Isabella tunnistas avalikult, et on end pesnud kaks korda – sündides ja mehele minnes. Üks Prantsuse kuninga tütar suri täidest puretuna, paavst Klement V suri düsenteeriasse ja VI (nagu ka kuningas Filipp II) kooles piinades sügeliste kätte. Norfolki hertsog keeldus pesemast just usulistel kaalutlustel ja tema keha kattus mädapunnidega ning teenritel tuli oodata oma isanda järjekordset joomatsüklit, et ta puhtaks rookida.
Idamaade saadikud kirjeldasid Louis XIV õukonda, kui seltskonda, kes haises väljakannatamatult ja nood omakorda põlgasid kõiki neid, kes enda ihu harimisega vaeva nägid. Kui veel 15.-16. sajandil käisid rikkamad bürgerid vannis korra poole aasta jooksul, siis 17.-18.sajandil loobuti veeprotseduuridest hoopiski. Protseduuriks valmistuti hoolega, enne vanni tehti tavaliselt ka klistiiri. Päikesekuningas pesi end samuti vaid kaks korda elu jooksul ja sedagi arstide soovitusel. Pesemine ise aga täitis monarhi õudusega ja edaspidi loobus ta sellest sootuks. Neil segastel aegadel oli keha eest hoolitsemine patt ja üks võimalik oht oli seegi, et pesemisel võis kaduma minna kunagi ristimisel kasutatud püha vee mõju. Just keha pesemine pidi tegema võimalikuks ülima vaimse puhtuse, kõige selle tulemusena võõrduti veest üleüldse, täid ja mustus said erilise pühaduse sümboliteks ning mungad ja nunnad andsid sel viisil eeskuju teistele, kuidas oma issandat kõige paremini teenida.
Täisid nimetati jumalikeks merevaigupisarateks ja neid peeti pühaduse tunnuseks. Need nii pühad naised ja mehed kiitlesid sellega, et vesi pole kunagi puudutanud nende jalgu välja arvatud siis, kui pidi jõekoolmest läbi sumama.
Inimesed võõrdusid veest ja isegi veel 19.sajandi lõpul pidi arst Biltz (“Uus looduslik ravimine”) keelitama inimesi, et nad end peseksid. Ta kirjeldas ja keelitas, et pärast viiendat-kuuendat ihupesu on sellega võimalik isegi ära harjuda, kuid doktorit eriti ei usutud.
Lõhnaõlid on tähtis leiutis ja need ilmusid just tänu saunade puudumisele. Nende esmane funktsioon oligi aastaid pesemata inimkeredest imbuvate “loomulike väljaaurangute” (Hašek) buketi varjamine.
Päikesekuningas käskis kord hommikul pahatujuliselt ärgates (see oli tavaline, sest ta jagas aset ilmatu hulga kirpudega), et kõik peavad hakkama kasutama odööre ja jutt pole millestki muust, kui tema kuulsast ediktist selle kohta, et õukonnas ei tohi karta eriti tugevaid lõhnu, et need suudaksid kõikvõimalikest haisudest üle olla.
Alul olid need lõhnasegud üsnagi tavalised. Euroopa keskaja õitsvad daamid teadsid, et inimkeha teatud eritistel on erutav toime ja kastsid oma kehamahladega kaela ja kõrvataguseid, et pälvida väljavalitu tähelepanu.
Kristluse saabumisega unustasid eurooplaste järgnevad põlvkonnad vesipeldiku pooleteiseks tuhandeks aastaks. Selle asemele tuli “öövaas” voodi all, kus ta nädalate kaupa kuni täissaamiseni haises. Kanalisatsiooni asemele tulid rennikesed tänavatel, kus voolas see, mis inimestest üle jäi. Antiikmõnud unustanud kodanikud õiendasid oma ihuhädasid just seal, kus juhtus ja vajadus endast märku andis – olgu või lossi või palee paraadtrepil. Prantsuse õukond vahetas asupaika üsna sageli ja ühe põhjusena toodi välja seegi, et vanas polnud enam midagi hingata.
Pärast seda, kui Prantsuse kuningas Louis IX (13.saj) oli saanud ühe poti sisu tänaval kõndides aknast kaela, lubati Pariisi elanikel öövaasi sisu aknast alla läigatada alles pärast seda, kui olid kolmel korral “ettevaatust” hõiganud ja võib-olla just selle pärast ilmusid 17.sajandil moodi ka laiaäärsed peakatted. Reveransil kui sellisel oli mõningate autorite selgituse järgi ka vaid üks eesmärk – korjata paska täis kaabu südamedaami nina alt lihtsalt eemale.
Louvre`is polnud ühtegi tualetti. Asjal käidi treppidel, rõdudel ja nurgatagustes. Aristokraadid istusid kas laial aknalaual tagumik õues või toodi neile öövaas, mille sisu tagaukse kaudu sinnasamasse ukse taha lennutati. Versaille`s polnud asjalood sugugi teistmoodi. De Saint Simone`i memuaaridest võib lugeda, kuidas Louis XIV õuedaamid otse keset jutuajamist häbenemata seina najal vastava asendi võtsid ja hädadel tulla lasksid.
Losside seinad olid kaetud raskete kangastega ja nurgataguseid jätkus, mõte joosta parki või ehitada spetsiaalne kemps ei tulnud valgustatutele pähegi, sest traditsiooni kaitses isegi diarröa. See võimas asi võis tabada ootamatult ükskõik keda ja ükskõik kus, sest toitumisharjumusi arvestades oli kõhulahtisus permanentne. Mood toetas seda omal viisil – meestel olid pantaloonid (mitmekihilised püksid) ja naistel laiad kleidid. Viimaste alla mahtus sageli ka sülekoerake, kes muuhulgas tegeles seal oma teistele nähtamatu võitlusega just daamide kubemetäide vastu.
Paljud jumalakartlikud inimesed ajasid asju siiski ka jumala abiga – ungari ajaloolane Istvan Rat Veg toob oma “Raamatukomöödias” näiteid palveraamatust pealkirjaga “Jumalakartliku ja patukahetsuseks valmisoleva inimese palved igaks asjaks ja juhuks” ja mille hulka kuuluvad ka palved sarjast “Loomulike vajaduste rahuldamise palve”.
Peldikuid mitteomavatel keskaegsetel Euroopa linnadel olid aga müürid ja neid ümbritsevad kraavid. Müüridelt visati kaitsekraavidesse inimfüsioloogia ülejäägid ning need mäed kasvasid samas Pariisiski nii kõrgele, et müüre pidi lihtsalt kõrgemaks ehitama. Tänavad uppusid sageli sõna otseses mõttes pahna ja Saksamaal tulid kevadel välja tänavale spets kombitsate või karkudega – hiljem said neist mujalgi maailmas etendustel hinnatud abivahendid said.
Euroopa arheoloogide hinnangul nägi keskaegne prantsuse rüütel välja just selline – südametemurdja oli oma 160 cm pikk, habe ees ja mustadest rõugetest räsitud nägu (seda põdesid Euroopas pea kõik), aristokraadi riidevoltide vahel pesitses aga terve parasiitide armaada. Noobli rüütli suust tuli haisu, mis tegi südamedaamile suudlemise tõeliseks katsumuseks, sõi too ju kõike, mis suhu mahtus ja mis uhati alla hapu õlle ja rohke küüslauguga. Viimane oli mõeldud desinfektsiooniks.
Sellele lisaks oli rüütel rännakul aheldatud oma raudrüüsse, millest ta ka parima tahtmiseta abita vabaneda ei suutnud. “Riietumine” võttis aega enam kui tund ja loomulikult laskis rüütel vajadusel otse oma raudsesse mundrisse. Mõned ajaloolased on avaldanud imestust selle üle, miks Sallah-ad-Dini vägi sellise kergusega kristlaste laagrid üles leidis. Arvata võib, et hais oli just see, mis neile saatuslikuks sai.
Hispaania daamid omakorda hõõrusid juukseid küüslauguga, et sinna ei sigineks täid. Nägemaks välja kahvatu-valge, jõid naised äädikat ja koera kusi oli neile asendamatuks aineks, et anda oma juustele värvusetu helk.
Ka süüfilis andis moele oma panuse, seda just eriti 17.18.sajandil. Ajaloolased-arstid on kirjeldanud, kuidas selle haiguse tõttu kadus karvakasv peas ja näos. Tõestamaks oma ohutust, kasvatasid kavalerid oma juuksed pikaks ja lisasid sinna vuntsid. Kel see ei õnnestunud, muretsesid endale parukad ja süüfilis oli nii Euroopas kui Ameerikas just kõrgkihtides õige laialt levinud.
Toonased meetodid kasvõi kirpudega võitlemisel olid peaasjalikult passiivsed nagu näiteks sügamispulk. Aristokraatidel olid oma meetodid – Louvre`is oli lõunasöögi ajal ametis paaž, kes tegeles monarhi kirpudega, ja daamid kandsid peent siidipesu, kuhu libeduse tõttu kirp püsima ei jäänud. Neil oli õigus ja sellest ajast teab maailm peent siidipesu. Trubaduurid kinkisid naistele oma kirpe, et sel viisil nende veri ja vaim seguneksid…Voodid olid kaetud baldahhiinidega ja seda mitte ilu pärast – kate oli vajalik selleks, et kirbud ja muud parasiidid laest otse voodisse ei langeks. Räägiti isegi seda, et punane puit oli populaarne just seetõttu, et sellel polnud lutikaid näha.
Keskaegsed täid osalesid aktiivselt isegi poliitikas. Rootsis, Gurdenborgi linnas oli tavaline täi (pediculus) kohaliku linnapea valimistel vägagi tähtis tegelane. Linnapea kandidaatideks said olla vaid korraliku habemega mehed ja valimised toimusid nii: kandidaadid istusid laua äärde ja panid oma habemed lauale. Seejärel viskas spetsiaalselt valitud isik lauale täi ja kelle habemesse satikas puges, oligi automaatselt valitud.
Õnneks on Teilt, eurooplased, ka muud õppida. Ja Teil meilt ka.
