Andrus Kivirähk: 1988 ja 2013
Ega ma poleks muidugi ka läinud, sest mul on kaasasündinud vastumeelsus igasuguste koosolekut meenutavate ettevõtmiste vastu. Tarvitseb mul vaid näha mõnda kõnepuldi poole sammuvat isikut, kui ma juba põgenen lähima puhveti poole.
Sellepärast ei oska ma pahandada koos nendega, kelle arvates seekordne pleenum jäi lahjaks, erandiks muidugi Mari-Liis Lille teenitult kiidusõnu pälvinud kõne. Mida ühelt mälestusürituselt loota oligi? Ja ma ei arvagi, et sääraseid pleenumeid nagu 1988. aastal peaks üha uuesti korraldama. Mis mõttega? 1988. aastal oli see ainus võimalus oma ideid kuuldavaks teha, polnud ju tõenäoline, et sellist teksti, mida siis kõnepuldist ette kanti, oleks olnud võimalik avaldada mõnes vabariiklikus lehes. Tsensor oleks kohe käärid sisse löönud. Seetõttu pole ime, et tollasest pleenumist kõneledes meenutatakse magusat joovastust ja vabanemistunnet.
Praegune olukord on kardinaalselt erinev. Ma ei kujuta ette, mida küll peaks kõnepuldis korda saatma, et kuulajates samaväärset katarsist esile kutsuda. Mari-Liis Lille kõne oli väga hea, aga see ei sündinud tühjalt kohalt, laias laastus sama juttu, samu etteheiteid on ajakirjanduses kõlanud varemgi ja väga sageli. See ei vähenda grammigi Mari-Liisi sõnade vajalikkust: kui probleemid püsivad ja keegi nende lahendamisega tegeleda ei viitsi, siis tulebki ühtesid ja samu mõtteid aina üle korrata. Aga tänapäeval pole selleks vaja mingit erakorralist pleenumit ega kõnetooli. On olemas ajalehed ja ajakirjad, on olemas blogid ja Facebook. Oma arvamust saab avaldada pidevalt, ja seda ka tehakse. Oleks väga vale väita, et loomeliitude liikmed istuvad vaguralt nagu lambad, erinevalt ajaloolisest 1988. aastast, mil nad möirgasid nagu lõvid. Muidugi, võiks veel palju rohkem sõna võtta ja valitsejate sigadustele näpuga näidata, aga õnneks on siiski ka neid kultuuritegelasi, kes seda regulaarselt teevad. Iseasi, kui palju sellest kasu on.
Rahvarinde juubeli puhul tänavaauke täitma
Öeldakse, et omal ajal võttis loomeliitude pleenum maha Karl Vaino – selle tagamõttega, et näed, kui kehvaks kultuurirahvas nüüd on muutunud, Andrus Ansipist või Edgar Savisaarest nad jagu ei saa. Aga asi on selles, et Vaino oligi selline olevus, keda „võeti” ja „pandi” – nupuke, kelle saatus otsustati Kremlis. Omal ajal ta Moskvast siia saadeti ja kui Kremlisse kolisid uued peremehed, koristati ta jälle ära ja asendati uue peasekretäri sõbraga.
Ansipit või Savisaart ei saa ükski hea tsaar maha võtta, me saame loota üksnes nende endi südametunnistusele. Üldse, kõneleda saab vaid sellega, kes kuulab. Heinakuhja võid sa õpetada ja sõidelda palju tahad, tema lösutab ikka tuimalt edasi.
Aga proovima peab. Annangi nüüd Tallinna linnavalitsusele head nõu. Teatavasti möödub sel aastal 25 aastat ka Rahvarinde loomisest. Selle organisatsiooni kangelaslikku minevikku ehib muu hulgas ka rahvusraamatukogule elektrikaabli paigaldamine. Nüüd võiks juubeli puhul ette võtta uue töö: minna Savisaare juhtimisel tänavaauke täitma! See oleks ju väga tänuväärne! Mindaks kolonnis, lauldes, lippude lehvides. Suurematel oleksid käes suured ämbrid, väiksematel väiksemad. Mida auku toppida, seda otsustaks inimene ise, oma võimaluste piires. Kes saab, toob mulda; kes saab, toob liiva, aga võib ju proovida ka kaltsude, vanade ajalehtede või niisama prügiga. Kõige suurema augu täitmiseks võib kasutada abilinnapead Kalle Klandorfi.
