Andrus Kivirähk: Väike litakas vastu hambaid
On juba saanud seaduspäraseks, et varem või hiljem tekib nende senisesse jäika portselannäkku pragu, seejärel teine, glasuur laguneb ja ehkki see, mis sealt alt välja poeb, ei pruugi olla kuigi kaunis, erineb ta siiski varasemast mehaanilisest nukust. Robot hakkab inimese häälega kõnelema, olgu pealegi, et tema motiiviks võib olla üksnes isiklik kibestumine ja kättemaksusoov.
Säärane areng näib lausa vältimatu, kusjuures tundub kehtivat seaduspärasus, et mida uuem mudel, seda kiiremini ta rikki läheb. Edgar Savisaare küpsetusahjud on hakanud praaki tootma! Vanad rondid nagu näiteks Heimar Lenk või Enn Eesmaa on ehitatud lollikindlamalt, nende mootor ei tõrgu, nemad jäävad ilmselt igavesti meenutama maalitud naeratusega martsipankujukesi, mis on riiulil seistes pöördumatult kivistunud. Aga nooremate „munder” varem või hiljem siiski rebeneb, elaval hingekesel hakkab umbse vaaba all kitsas ja kui kõik hästi läheb, saavad neist pärast Keskerakonnast väljaheitmist korralikud inimesed. Nojah, kui läheb kehvemini, siis liituvad nad Reformierakonnaga...
See on kõik, mida mul on öelda Keskerakonna rahastamisskandaali kohta. Koos Ülemiste vanakese, tasuta transistorraadiote ja Savisaare lauluga kinnitab see veel kord, et triumfeerivas labasuses pole Savisaare parteile võrdset. Aga lisame siia ka teiste erakondade ponnistused saiakeste, pastakate, õhupallide ja muu tasuta jagatava träniga, kogu selle vaimuvaese valimiskampaania ning pilt muutub aina kurvemaks. Milleks kogu see triangel? Valimised pole ju iluuisutamine, kus auhinna saab see, kes teeb mõne minuti jooksul rohkem piruette, hüppeid ja „pääsukesi”. Spordis on tõesti tähtis ainult konkreetne sooritus, poliitikas aga peaks valimiskampaania kestma terve poliitiku elu! Kes on ikka aastaid sea kombel käitunud, ei lunasta oma patte sellega, et pakub paari nädala jooksul möödujatele kukekommi ja lõugab mikrofoni ilusaid loosungeid. Ei aita ka suurepärane valimisprogramm, sest miks ma peaksin seda uskuma? Oluline on ikka isik, mitte paber.
Mina otsiksin nimekirjast sellist inimest, kelle senisele tegevusele pole midagi ette heita ja keda ma võin alati usaldada. See, kas ta ka mingit kampaaniat teeb ja midagi lubab, ei ole üldse oluline. Ärgu lubagu, ma tean, et ta teeb nagunii. Ja avalikus kohas tolatsemine pigem kahandaks minu silmis kodaniku tõsiseltvõetavust.
Seekordsete valimiste eesmärk võikski olla Toompea erakondadele selgeks teha: rahunege maha ja käituge normaalselt! Selle sõnumi edastamiseks on aga ainult üks tee: eelistada kohalikel valimistel erakondadeväliseid jõude, kes ei mata kampaaniasse miljoneid, vaid on lihtsalt toredad inimesed.
Erakonnad ilmselt vajavad vahel väikest litakat vastu hambaid, nagu nad said europarlamendi valimiste ajal Indrek Tarandi käest. Sellest oli abi, kõõrdi vaatavad silmad läksid jälle fookusesse, ülbus kahanes mitme kraadi võrra. Tehti järeldusi ja käituti korralikumalt. Nüüd aga tundub, et hakatakse jälle üle keema. Järelikult on taas tarvis midagi kainestavat. Ja mis kainestaks üht parteilast rohkem kui masendavalt nigel valimistulemus.
Mina igatahes olen oma hääle juba andnud.
