Foto: Vallo Kruuser, Eesti Ekspress

Tallinn, 2012. Umbes 25-aastane mees ja tema nooruke naine seisavad murelike nägudega pimeda elutoa uksel ja vaatavad nõutult laelambis läbi põlenud elektripirni. „Peab vist elektriku kutsuma,” ütleb mees. „Ei usu, et praegu, nädalavahetusel, keegi tuleb,” vastab naine. Ees ootavast pimedast nädalavahetusest rusutuna läheb paarike poodi küünlaid ostma.

Tallinn 1972. Umbes 25-aastane mees ja tema nooruke naine seisavad õnnelike nägudega vannitoa uksel ja vaatavad rahulolevalt vannitoa nurgas turtsuvat ja mulksuvat pesumasinat. „Vahetasin rihmad ja paar vedrut ära,” teatab mees. „Nüüd peaks jälle paar aastat käima.”

Millest see siis tuleb, et üks neist on selline õnnetu äpu, kes ei saa lambipirni vahetamisegagi hakkama, teine aga remondib edukalt kodutehnikat? Kuidas on ühiskond jõudnud selleni, et suur osa täisealisi noori mehi ei saa hakkama ka kõige elementaarsemate kodutöödega?

Parandasid või olid ilma

Üks põhjus, miks vanem generatsioon oskas ning meie enam ei oska, on kindlasti see, et vanasti ei olnud sul valikut. Sa kas remontisid või olid ilma. Tarbimisühiskond on õpetanud meile, et asjadesse pole mõtet kiinduda. Päikeseprillid läksid katki? Viska ära ja osta uued! Need ei maksa tuhkagi. Selles ongi probleem. Miks sa peaksid ise remontimisega vaeva nägema? See on tüütu, aeganõudev ja kui sul endal pole vajalikke tööriistu olemas, siis ilmselt ka kulukam kui asendamine. Ühiskond survestab sind katkist asja uuega asendama. Ühiskond ei taha, et sa seda parandama hakkaksid. Mõni paranoilisem sell (loe: kirjanik Jüri Lina) kipuks ehk arvama, et ühiskond tahab teha sind abitu rinnalapse taoliseks, kes omapäi lihtsalt hukkuks.

Tegelikult ei ole muidugi tegu Musta Vennaskonna hämara vandenõu, vaid ühiskonna loomuliku arenguga. Kõik need praktilised oskused, mille hääbumist ma isegi taga nutan, oleksid äärmiselt kasulikud, kui nüüdisaegne ühiskond mõne kataklüsmilise sündmuse tõttu homsel päeval kokku kukuks, aga kui tõenäoline see tegelikult on? Vist mitte väga. Ja kui me tasase, kindla sammuga tuleviku poole edasi liigume, pole „elementaarsete oskuste” komplekt ilmselt kivisse raiutud, vaid on pidevas muutumises.

20–30 aastat tagasi oli oluline osata veidi elektritöid teha, tunda natuke puutöökunsti ja ehk ka tibake mehaanikat. Tänapäeva elementaarne oskus, milleta kohe kuidagi ei saa, on aga informatsiooni töötlemine. Tänu tehnoloogia arengule ei pea me enam raamatuid, kaarte ega manuaale pähe tuupima. Iga viimnegi infokild on alati vaid mõne nupuvajutuse kaugusel. Nüüd muutubki oluliseks hoopis see, kui hästi sa oskad informatsiooni leida ja selles orienteeruda – kui kiiresti vajaliku ebavajalikust eristad.

Lisaks kõigele muule on tänapäeval omandatavad oskused muutunud üha spetsiifilisemaks. Kui vanasti pidi mees olema kodus nagu one man army: pottsepp, kellassepp, müürsepp, tisler, korstnapühkija jne, siis tänapäeval on asi vastupidi. Meil on palju väga kitsaste valdkondade „meistreid”. Akende insener, lukukeelte paigaldaja, torutihendite eriteadlane jne. Näib, et selleks, et üht korraliku vana-kooli-koduperemeest kokku panna, läheks vaja õpilasi kolme-nelja kutsekooli kõigilt kursustelt.

Aga samal ajal meie vanemad ei õppinud neid oskusi ju enamasti mitte koolist, vaid omaenda vanematelt. Alguses annad isale haamrit-naelu kätte, aga varsti saad juba ise lüüa ja niimoodi märkamatult õpidki selgeks, kuidas neid asju tehakse.

Ja see ei käi ainult nn meestetööde kohta. Tegelikult peaks ju iga inimene olema võimeline oma särgile nööpi ette õmblema ja sooja toitu valmistama. Esimene kord tehakse sulle ära, teine kord näidatakse ette ja kolmas kord teed juba ise. Nii peaks see käima.

Isad enam hülgeid ei küti

Jah, tore oleks, kui meil säiliksid kõik oma eelkäijate oskused, aga ajalugu on näidanud, et nii see paraku pole. Meie isad, vanaisad oskavad ehk kodus elektri- ja remonditöid teha, aga nad ei oska enam näiteks hülgeid küttida või ise saviahjus telliseid valmistada. Elekter ja mehaanika tõrjusid sedasorti asjad tagaplaanile. Neid oskusi polnud enam vaja. Samuti on uued, tänapäeva ühiskonnas toimetulekuks olulised skill’id võtnud meie oskustekogumist nii suure koha, et sinna kõrvale lihtsalt nostalgia pärast arhailiseks muutunud oskusi ei õpita.

Kas isetegemine on muutunud hobiks? Aga hea küll, miks ka mitte. Ka sel moel saaksid oma järeltulijatele neid praktilisi oskusi edasi anda. Võib olla, et pojad-tütred ei karga esialgu vaimustusest lakke, kui pakud neile pühapäeva hommikul, et „soojustaks õige veidi maja, paneks peno?”. Aga usun, et siin hakkab tööle nn Tom Sawyeri efekt. Mäletan oma lapsepõlvest, et kui vanapapa oma tisleritoas mööblit nikerdas ja kutsus mind kasvõi midagi kätte andma, siis polnud see mitte ainult põnev, vaid ka suur au. Tiivustav oli, kui sul lasti milleski sellises osaline olla.

Usun siiralt, et paljudele tänapäeva lastele meeldiks selliste asjadega tegeleda. Nikerdada, ehitada, remontida, leiutada. Meeldiks ehk rohkemgi kui arvutis istuda, aga nad lihtsalt ei tea seda veel. Keegi peab esimest korda ette näitama, otsa lahti tegema.

Ja see, et sa ise ei oska, ei ole tänapäeval mingi põhjendus. Enam ei pea tolmustelt riiulitelt venekeelseid manuaale taga otsima. Internet on täis „How to...” videoid, mille juhendamisel saad sa sisuliselt teha kõike kartulipüssi ehitamisest uraani rikastamiseni. Hakka lihtsalt pihta!

Muidugi saan aru, et loomulikul moel püsivad elus vaid oskused, mille järele on vahetu vajadus, aga kahju on ikkagi. Kahju sellepärast, et kuigi paljusid asju on oma kodus mõistlikum lasta teha kellelgi teisel, on neid ise teha nii palju ägedam. Ja tegelikult polegi suurt vahet, kas sa „parandasid” rulli MacGyveri teibiga ära tilkuva kraani või vedasid elektrikilbist pesumasinale uue maanduse. Asi on selles isetegemise tundes. Saavutuse ja sõltumatuse tundes. Võib-olla ei teinud kõige paremini, aga vähemalt tegid ise. Julgesid proovida. See on väga hea tunne.