Mart Niineste

Napp teade kodulehel, omaalgatuslik postitus kultuuriministeeriumi muusikanõuniku blogis ja tänahommikune Tallinn Music Weeki seinapostitus Facebookis. Igasugused väited EAÜ sisekommunikatsioonikanalite olemasolust ja toimimisest peaks nüüd olema ümber lükatud.

Tähelepanu väärib, et teadaolevalt võib esmakordselt iga osaleja võtta kaasa ainult ühe mitteosaleja volituse ning volitused tuli esitada EAÜ kontorisse 9. märtsiks. Teisisõnu on talve jooksul omajagu kriitikat saanud (näiteks EPL 10.01, 23.01, 24.01) EAÜ ladvikul vaja teada kes koosolekule tulevad ning kui suure võimaliku vastasleeriga nad arvestama peavad ja kes sinna kuuluvad. Ja üks volitus osaleja kohta välistab selgelt ootamatused ning ajavaru annab aega enesekaitsestrateegia kujundamiseks. Mida nad kardavad?

Näiteks teadmine, et Eesti Autorite Ühingu kontodel seisab suur hulk autorite hüvanguks kokku korjatud, kuid kasutamata raha ei tohiks ühelegi autorile anda asu.

See on see kurikuulus black box money, millel puudub õige omanik, kuid mida seadusest tuleneva järjekindlusega ekstensiivselt kogutakse. Kasvõi kõik need Genklubid, Kink-Konkid ja kultuuritehasesündmused. Tõsi, EAÜ juhatus jagab seda näiteks Heliloojate Liidule või Jazzkaare sõprade ühingule, kuid taolist juhatuse suvast tulenevat, läbinähtavalt isiklikest huvidest, positsioonidest ja sidemetest olenevat ning põhimõtteliselt läbipaistmatut toetamist ei saa kindlasti pidada läbimõeldud arendustegevuseks kõigi autorite hüvanguks.

Põhjamaade autoriteühingud suunavad teadaolevalt selle raha sisulisse arendustegevusse. Liikmetega tegeletakse ja suheldakse. Taani autorite ühing KODA pakub oma liikmetele konkreetselt kursusi näiteks enesele ise tõsiseltvõetavaks mänedžeriks olemise, loovtöös uute vahendite kasutamise, sotsiaalmeedia abil oma loomingu tutvustamise ja muu taolise kohta. Ning plaatide väljaandmise ja kontsertturneede toetused on seal iseenesestmõistetavad. Autoritele pakutakse saagi suurendamiseks õnge, mitte pelgalt hingespüsimiseks kalapalu.

Eesti Autorite Ühingu tegemiste ja suhtumiste kohta võite lugeda 10.01, 23.01 ja 24.01 Eesti Päevalehest. Mis puutub 20.02 EPL-is ilmunud artiklisse, et EAÜ panustab muusikaeksporti 70 000 eurot, siis sel teemal valetas EAÜ juhatuse esimees Mikk Targo Facebookis, et EAÜ saatis küll info välja, aga meediat head uudised ei huvita.

Miks, mille pärast? Ilmselt teab ta koos ülejäänud EAÜ-d juhtiva oligarhiaga väga hästi mis on valesti, lihtsalt puudub julgus seda tunnistada ning tegematajätmisi heastama asuda.

Muide, samuti pakub KODA võimalust nende kaudu teostada Creative Commonsi litsentsi esindusõigusi. EAÜ on selle mulle teadaolevalt enda liikmete jaoks välistanud. Põhimõtteliselt on Eesti autor ühingu pantvang-alam, Taani autor aga liige-kodanik.

Selge on see, et KODA käive on kõvasti suurem ja nad saavad endale rohkem lubada. Kuid kui Eesti Autorite Ühing sisulise arendustegevusega otsa lahti teeks ning ekstensiivsele autoritasude kogumisele tegude kaudu õigustuse leiaks, muutuks ilmselt neisse suhtumine ning autoritasude maksmine mõistetavaks. Nagu töötukassamaksed — teame väga hästi miks ja kuhu need on seni läinud ja mida selle rahaga on tehtud. Isegi nautisin nende toel vahepeal pooleaastast loomesundpuhkust. Paar protsenti palgast on sedasorti ühishuvi kõrval tühiasi.

Seega kultuurivaldkonnas on raha, ei pea igas küsimuses kätt riigi suunas sirutama. Aga see raha tuleb lihtsalt tööle panna. Ainuke probleem on EAÜ eraõiguslikkuses — juhtkond ei taha teha ja liikmeskond ei oska nõuda. Ehk juhtub täna midagi.