Boikott kurjale kriitikule
Mind pani kõrvu kikitama ja kukalt kratsima mõne nädala tagune uudis Soomest, kus väikelinna teater kuulutas teatrikriitikule boikoti pärast seda, kui ta kirjutas ühe teatrietenduse kohta selliseid asju, millega teatridirektor nõus ei olnud. Kriitikut ei kutsutud enam järgmisele esietendusele, kui too aga sellest hoolimata kohale ilmus, visati ta pikema jututa teatrist välja. Teatridirektor ütles, et jah, noh, eks me siis hakkame kutseid saatma teistele kriitikutele. Ohsamumeie!!! Draama!!!
Ei hakka salgama, ma olen lehetoimetajate seas tuntud kui kuri kriitik, kellele on hea hambusse anda teoseid/filme/etendusi, millel leebemad ja ehk elukogenumad kriitikud trampida ja materdada ei taha. Eesti on väike, kõik tunnevad kõiki ja kriitikat võetakse sageli isiklikult. Ja pealegi, kuidas sa kirjutad sõbra uue romaani kohta, et see on puhtakujuline soperdis. Jah, ka mina olen püüdnud hoiduda tuttavate avalikust kritiseerimisest, samas ma tean, et kuni ma vähegi kultuuri kritiseerimist harrrastan, pole tarvis kohalike kultuuriloojatega liiga sõbraks saada, muidu lõppeb varsti leib laualt.
Kurjaks kriitikuks olemine on omaette needus - toimetajad püüavad just nimme mulle järada anda mädasid konte ja oi kui palju kordi ma olen sunnitud olnud vingerdama ja ei ütlema! Maailmas on õnneks palju sellist, mis mulle meeldib ja ma üldse ei tahaks jätta endast muljet kui übervingatsist, kelle arvates kõik on kohutav saast ja kõik on andetud susserdajad. Ei ole! Samas olen ma kurja kriitika poolt, sest on fakt, et kogu meile kultuurina ette söödetav lobi ei ole veel kiitustväärt gurmeeroog. Mulle meeldib, kui kriitik ei lömita looja ees, kartes, et see nutma võib puhkeda, aastateks vimma kandma jääda või koguni kättemaksu ihuda. Kriitika ei ole minu jaoks iialgi isiklik ega tohi muutuda looja persooni materdavaks. Hinnatakse siiski teost, töö tulemust, mitte inimest, kes kritiseeritava teose lõi. Ka ei arva ma, et mõni hävitav kriitikaartikkel võiks looja või tema teose totaalselt põrmustada, ma usun sellesse, et igal kultuuritarbijal on oma maitse ja oma arvamus. See arvamus ei pruugi ühtida minu arvamusega, ka mina ei ole alati nõus kõigega, mida teised kriitikud arvavad. Samas ma tean, missuguse kriitikuga mul on valdavalt sarnane maitse ja missugusega mitte. Ja alati, alati peab meeles hoidma, et ei tasu kinni jääda vanadesse arvamustesse, algajast soperdajast võib kasvada suurepärane talent, nagu ka geniaalne uustulnuk võib tuhmuda sahtliboheemiks.
Ka ma ise olen olnud oma töödega kriitikatule all ja ma tean küll, mis tunne see on, kui keegi kiidab või laidab. Kriitika on subjektiivne, aga see paneb mõtlema, vaidlema, hoiab nii loojad kui nende loomingu tarbijad ärksana. Kui me sulgeme kriitikute suud, ükskõik kui kurjad need meie arust ka poleks, siis läheb lugu päris päris kurjaks. Kriitika ei ole reklaam või antireklaam, kriitika ei ole mõeldud juba eos teose müügiedu suurendamiseks ja kogu kunst ei väärigi ühtmoodi kiitust. Samas ei saa avaldada kriitikat vaid nende teoste kohta, mis on õnnestunud. Paratamatult peab aeg-ajalt viitama ka läbikukkumistele või nõrkadele kohtadele.
Ma loodan siiralt, et meie kohalikud kultuuriloojad ei võta siinkohal Soome draamakuningannast teatrijuhist eeskuju, ega lase ajalool liiga kiiresti korduda.
