Aastal 1930 ennustas John Maynard Keynes, et sajandi lõpuks on tehnoloogia sedavõrd arenenud, et riikides nagu Suurbritannia või USA on töönädal 15 tundi pikk. On kõik põhjused arvata, et tal oli õigus. Tehnoloogilises mõttes oleks see praegu võimalik, aga pole ometigi juhtunud. Pigem on otsitud viise, kuidas meid tehnoloogia abil rohkem tööle panna. Selle saavutamiseks on loodud tegelikult täiesti mõttetuid töid. Tohutu paljud inimesed kulutavad eriti Euroopas ja Põhja-Ameerikas terve oma tööelu ülesannete täitmisele, mida nad salamisi vajalikuks ei pea. Selline olukord tekitab sügavat moraalset ja vaimset kahju.

Miks ei teostunud Keynesi lubatud utoopia, mida pikisilmi oodati veel 1960-ndatelgi? Tänane standardvastus on, et Keynes ei arvestanud tarbimise massiivse kasvuga. Kui meie ette seati valik vähemate töötundide ning rohkemate mänguasjade ja tarbimisrõõmude vahel, valisime viimase. See on kena moraalijutlus, aga juba pärast vähest mõtlemist on selge, et see pole tegelikult tõsi. Jah, alates 1920-ndatest oleme näinud terve hulga seninägematute tööde ja majandusharude teket, kuid väga vähestel neist on pistmist suši, iPhone’ide või ägedate tenniste tootmise ja tarbijani viimisega.

Millised need uued tööd siis õigupoolest on? Hiljutine analüüs, mis võrdleb tööhõivet USA-s 2000. ja 1910. aastal, annab sellest selge pildi (mis on väga sarnane Suurbritannias toimunule). Viimase saja aasta jooksul on dramaatiliselt vähenenud koduteenijatena, tööstuses ja põllumajanduses töötavate inimeste hulk. Samal ajal on kolmekordistunud juhtimis-, kontori-, müügi- ja teenindustöötajate hulk, kasvades ühest neljandikust hõivatutest kolme neljandikuni hõivatutest. Teisisõnu on tootmistööd suuresti automatiseeritud, nagu on ennustatud. (Võttes isegi arvesse kogu maailma tööstustöölisi, sealhulgas Indias ja Hiinas rügavaid masse, ei moodusta nad enam kaugeltki nii suurt osa maailma rahvastikust kui vanasti).

Töötundide vähenemise asemel – et vabastada inimesed omaenese projektide, rõõmude, visioonide ja ideedega tegelemiseks – oleme me näinud isegi mitte niivõrd teenindussektori kui administratiivse sektori paisumist.

Oleme näinud uute majandusharude, näiteksfinantsteenuste või telemarketing tekkimist või äriõiguse, hariduse, tervishoiu administreerimise, avalike suhete ja personalijuhtimise sektorite ennenägematut laienemist. Peale selle on veel inimesed, kelle ülesanne on pakkuda haldus-, turva- või tehnilisi tugiteenuseid nimetatud tegevusaladele ning abiteenuseid (koerapesijad, ööpäevaringsed pitsavedajad jmt), mis eksisteerivad seepärast, et teised inimesed on oma töödega kohutavalt hõivatud.

Tundub, nagu keegi mõtleks mõttetuid töid välja puhtalt selleks, et meid kõiki rakkes hoida. Ja siin peitubki mõistatus, sest just seda ei peaks kapitalismis juhtuma. Kunagistes sotsialismimaades nagu Nõukogude Liidus, kus tööd peeti ühtaegu õiguseks ja pühaks kohustuseks, konstrueeris süsteem nii palju töökohti kui vaja (seepärast läkski Nõukogude kaubamajades lihatüki müümiseks vaja kolme müüjat). Aga turukonkurents peaks sedasorti vead likvideerima. Vähemalt majandusteooria järgi on raha kulutamine töötajate peale, keda pole vaja, viimane asi, mida kasumit taotlev ettevõtte teeks. Ometigi nõnda juhtub.

Ettevõtted võivad küll vahel võtta ette halastamatuid koondamisi, kuid need puudutavad ikka ja jälle töötajaid, kes teevad, liigutavad, parandavad ja hooldavad. Kummalise alkeemia abil, mida keegi päriselt seletada ei suuda, kasvab palgaliste paberimäärijate ja mullipuhujate arv ikkagi. Järjest rohkem töötajaid leiab, et nad – küllalt sarnaselt Nõukogude töötajatele – töötavad kirjade järgi 40–50 tundi nädalas, aga teevad tegelikku tööd 15 tundi, nagu ennustas Keynes. Ülejäänud tööaeg kulub motivatsiooniseminaride korraldamisele või kuulamisele, Facebooki profiili värskendamisele või teleseriaalide allalaadimisele.

Mõistatuse vastus pole majanduslik, vaid moraalne ja poliitiline. Valitsev klass on mõistnud, et vaba ajaga õnnelik ja tootlik elanikkond on neile surmaoht (mõelge, mis juhtus, kui 1960-ndail sellisele olukorrale tasapisi läheneti). Ja teisalt on neile äärmiselt mugav arusaam, et töö on iseenesest moraalne väärtus ja inimene, kes suuremal osal oma ärkveloleku ajast ei taha ennast allutada töödistsipliinile, ei vääri midagi.

Vaadeldes administratiivsete kohustuste ilmselt lõputut kasvu Briti akadeemilises maailmas, viirastus mulle üks võimalik versioon põrgust. Põrgu on kogum inimesi, kes kulutavad suure osa oma tööajast ülesannetele, mis neile ei meeldi ja milles nad ei ole kuigi osavad. Ütleme, et nad palgati seepärast, et nad on suurepärased mööblivalmistajad, kuid seejärel tuli välja, et suure osa oma tööajast peavad nad hoopis kala praadima. Vähe sellest, praetud kalade järele on tegelikult vähe vajadust. Aga ometi hakkab kõiki vaevama tunne, et ehk kulutavad mõned nende kaastöötajatest rohkem aega mööblivalmistamisele ega täida ausalt oma kalapraadimiskohustust. Ja ei lähe palju aega, kui terve töökoda on täis halvasti praetud kalahunnikuid ning kõik tegelevadki ainult kalade praadimisega.

Minu arvates kirjeldab see päris täpselt meie majanduse moraalset dünaamikat.

Selge see, et selline jutt tekitab vastuväiteid. „Kes te õige olete, et öelda, millised tööd on päriselt vajalikud? Te olete antropoloogiaprofessor, mis vajadust selle järele on?” Teatud mõttes on need kahtlemata õiged küsimused. Sotsiaalsel väärtusel ei ole objektiivset mõõdupuud. Ma ei taha öelda kellelegi, kes on veendunud, et ta annab maailmale oma mõtestatud panuse, et tegelikult ta ei anna.

Aga inimesed, kes on ise veendunud, et nende töö on mõttetu? Mõne aja eest kohtusin koolisõbraga, keda ma polnud näinud pärast 12. eluaastat. Temast oli kõigepealt saanud luuletaja, siis indie-rokkbändi eestvedaja. Olin kuulnud mõnesid tema laule raadiost, aga mul polnud siis aimugi, et ma tunnen lauljat. Ta oli ilmselgelt särav ja leidlik ning tema looming tegi pisut helgemaks hulga inimeste elud üle maailma. Kuid pärast paari edutut albumit öeldi tema leping üles. Võlgades ja vastsündinud tütrega tegi ta seejärel valiku, mille teevad väga paljud sihitud inimesed: õiguskool. Nüüd on ta äriõiguse advokaat nimekas New Yorgi firmas. Ta ise möönis, et tema töö on täiesti mõttetu, ei anna maailmale midagi ja seda ei peaks tegelikult eksisteerima.

Siinkohal tekib palju küsimusi. Mida ütleb meie ühiskonna kohta see, kui siin on äärmiselt väike nõudlus andekate muusikute järele, aga otsekui lõputu nõudlus äriõiguse spetsialistide järele? (Vastus: kui 1% rahvastikust kontrollib enamikku rikkusest, mida me nimetame „turuks”, siis on tähtis see, mida nemad arvavad, mitte ülejäänud.)

Mulle ei meenu, et oleksin kohanud mõnd äriõiguse spetsialisti, kes ei arvaks, et tema töö on mõttetu. Sama kehtib enamiku eespool jutuks olnud uute tööde kohta. On tohutu hulk palgalisi spetsialiste, kes – kui satud nendega peol rääkima ja ütled, et teed midagi, mida võiks huvitavaks pidada (oled näiteks antropoloog) – tahavad iseenda tööst rääkimist vältida. Ja pärast paari jooki peavad nad pikki tiraade sellest, kui mõttetu ja tobe nende töö tegelikult on.

Tegemist on sügava psühholoogilise vägivallaga. Kuidas me saame rääkida väärikast tööst, kui inimene salamisi tunneb, et tema tööd pole vaja? Kuidas ei tekita see raevu ja kibestumist? Meie ühiskonna veider geniaalsus on, et valitsejad on osanud raevu suunata just nende inimeste vastu, kes teevad vajalikku tööd. Näiteks paistab meie ühiskonnas olevat reegel, et mida ilmsemalt kasulik on üks töö teistele inimestele, seda kehvemini selle eest makstakse. Objektiivset mõõdupuud on siin raske leida, aga üks viis olukorda hinnata on küsida: mis juhtuks, kui kõik seda tööd tegevad inimesed järsku kaoksid?

Arvake meditsiiniõdedest, prügivedajatest või automehaanikutest, mida tahes, ilmselge on, et nende ootamatu kadumise tulemused oleksid kohesed ja katastroofilised. Õpetajate või sadamatöölisteta maailm oleks varsti hädas; isegi ulmekirjanike või ska-muusikuteta oleks ta kehvem paik. Aga ei ole päris selge, kuidas inimkond kannataks, kui haihtuksid kõik erakapitalifondide juhid, lobistid, PR-konsultandid, telefonimüüjad või õigusnõustajad. (Paljud kahtlustavad, et maailm võiks siis hoopis paraneda.) Ometigi peab reegel mõnede väheste eranditega (nagu arstid) üllatavalt hästi paika.

Veelgi perverssem on, et üldine arusaam paistab olevat, et nõnda peavadki asjad olema. Siin peitub üks parempoolse populismi salarelvadest. Te näete seda, kui Briti lehed kütavad üles pahameelt Londoni metrootöötajate vastu, kes tööläbirääkimiste ajal streikides halvavad Londoni liikluse. Fakt, et metrootöötajad saavad halvata Londoni liikluse, näitab nende töö vajalikkust ja just see näib inimesi häirivat.

Samamoodi on USA-s vabariiklasi saatnud märkimisväärne edu pahameele kütmisel kooliõpetajate või autotehaste tööliste vastu nonde väidetavalt kopsakate palkade ja soodustuste pärast. Hulk inimesi tunneb nagu neile öeldaks: „Te peaksite lapsi õpetama! Või autosid valmistama! Päris tööd tegema!”

Kui keegi oleks pidanud kujundama töörežiimi, mis sobib perfektselt finantskapitali võimu säilitamiseks, siis vaevalt oleks ta suutnud välja mõelda midagi paremat. Päris tööd tegevaid tootlikke töötajaid pigistatakse ja ekspluateeritakse järelejätmatult. Ülejäänud inimesed jagunevad kaheks. Kõikjal häbimärgistatavad töötud ja need, kellele makstakse tegelikult selle eest, et nad midagi ei teeks – positsioonidel, mis on kujundatud nii, et nad samastaksid end valitseva klassiga (juhid, haldurid jne) ja tunneksid samal ajal püsivat vimma igaühe vastu, kelle tööl on vaieldamatu sotsiaalne väärtus.

Selge, et seda süsteemi pole kunagi teadlikult kujundatud. See on tekkinud peaaegu sajandi kestnud katsete ja eksituste tulemusel. Niisugune on ainus seletus, miks hoolimata kõigist tehnoloogilistest võimalustest ei ole meie tööpäevad praegu 3–4-tunnised.

Artikkel ilmus esimest korda Briti kvartaliajalehes Strike! Avaldatud ja tõlgitud ajalehe loal.