Kohtunik Parts on ilus naine. Just see on asjaolu, mida tema tulistamise loos pidevalt peab meeles hoidma. Isegi kohtuniku talaari, mis kellegi figuuri paremaks ei tee, oskab ta kanda viisil, mis teeb temast täpselt nunnaks pühitsetud Agnese: sama pikk hõlst, pikad blondid juuksed õlgadel. Ilusatel naistel on ikka palju austajaid. Merle Parts on mõned aastad tagasi lahutanud ja uuesti abiellunud, tema tutvusringkond ei ole tema eraelust kõneldes kuigi diskreetne.

Põhjused, miks ilus noor naine õhtuti turvamehe abi ja ehk relvagi vajab, saavad olla vaid ebamugavad. Kohtunik ise ütleb, et tulistamine ja sellega seonduv polnud seotud tema kohtunikutööga. Mis tähendab, et see oli seotud eraeluga. Naiivne on Merle Partsiga seotud kõrge riigiametniku soovitus meediale tegelda muude teemadega: see lugu kaevatakse lõpuni, milliseid pikantseid üksikasju see ka ei sisaldaks. Siin on Merle Parts sundseisus –  kui ta ei räägi ise, räägivad teised.

Ja edasi tuleb elada teadmisega, et võõrad teavad seni hoolega eraelus hoitud asju.

Ma tunnen Merle Partsile kaasa. Lisaks füüsilisele traumale, mida tulistamine ju tähendas, on kogu see nädal õõnestanud tema ametialast autoriteeti, mida ta kogu oma karjääri jooksul on üles ehitanud. Õigupoolest on sellest üsna vähe järel.

Naist on ka kergem haavata. Olen märganud, et meeste sassis eraelulised suhted ei hävita nende mainet sedavõrd purustavalt ja lõplikult.

Paraku maksab Partsile valusalt kätte pealtnäha süütu inimlik edevus. Kohtunik Parts on lasknud end meelsasti pildistada ja flirtinud aastaid seltskonnapressiga. Ta on justkui elanud illusiooniga, et ajakirjandus märkab vaid seda külge temas, mida ta ise näitab, ja et fotograaf pildistab vaid värvitud huuli ja kammitud juukseid. Need pildid on nüüd omandanud sootuks uue tähenduse.

Merle Partsi tulistamise lugu pole delikaatne ainult temale. Asja mätsimisest huvitatud tegelaste nimekiri on pikk.