Diplomaat ja tüdrukud
Eesti diplomaadi Harry Lahtheina lahjavõitu seksiskandaal Valgevene pealinnas, kus ta ennast restoranides pidutsedes diplomaadile ebakohaselt lõdvaks lasi ja kohalike tüdrukutega fotoaparaadi ees frivoolseid poose võttis, tuletas mulle meelde järgmise loo. Minu koolivend N. (kasutan tšehhovlikku pseudonüümi, sest tegemist on Eesti Vabariigi väärika tegevdiplomaadiga) õppis kuulsas Moskva välissuhete instituudis, Nõukogude diplomaatide vabrikus ehk MGIMOs (sama instituudi lõpetas ka näiteks kuulus Läände põgenenud KGB kindral Oleg Gordijevski).
Mittenomenklatuursest perekonnast pärit nooruk oli tubli õppur. Kohtusin temaga juhuslikult kaheksakümnendate aastate Tallinnas ühel peoõhtul, kui ta oli juba paar aastat Moskvas õppinud. Maneerid olid muutunud – iga natukese aja pärast võttis ta taskust riideharjakese ja harjas sellega oma pintsaku õlgu ja revääre. Jah, diplomaat peab laitmatu välja nägema.
Diplomaatide koolitamisest kuulsas instituudis rääkis ta õpetliku loo. Nimelt pidavat MGIMOs toimuma iga kursuse lõpetamisel suurejooneline pidu, kus laudadel viin voolab ojadena ja kalamari kõrgub küngastena. Peo tegelik eesmärk on aga hoopis välja selgitada, kuidas tulevased nõukogude diplomaadid suudavad vastu panna kahele inimlikule nõrkusele, mida vene diplomaatia ise on aastasadade vältel oma vastaste šantažeerimiseks ära kasutanud – viinale ja naiselikele võludele. Sest nagu ütles juba vene väejuht Aleksandr Suvorov: “Raske õppustel, kerge lahingus.”
Peole oli kutsutud hulk tüdrukuid, et peamiselt noorukitest pidulistele seltsi pakkuda. Kuid ka tüdrukutel oli oma tagamõte. Need polnud mitte tavalised, vaid ebatavalised tüdrukud. Nende eesmärk oli kursante ära võluda ja lobisema panna. Võib-olla olid tulevased Anna Chapmanid pärit mõnest teisest kolmetähelisest õppeasutusest, kuid sellest koolivend targu vaikis. Pärast pidu tegid tüdrukud kommunismiehitajate moraalse palge kohta oma ettekande kuhu vaja ja liiga purju jäänud ja lobisema hakanud diplomaadihakatis sõitis kursuse lõpetamise asemel hoopis nukralt koduvabariiki tagasi.
Niisiis oli kursuse lõpupeo kujul tegemist klassikalise topeltmänguga mõlemalt poolt. Kursandid teadsid ette, et neid tahetakse vahele võtta. Samas tahtsid nad pidu panna ja tüdrukutega suhelda. Niisiis pidid nad ühekorraga pidutsema ja end kontrollima ja kindlasti oli selles “vastase” ületrumpamises tublisti mängu võlu. Vastaspool teadis, et kursandid teavad, et nemad teavad, et kursandid teavad… Ja mängu stanislavskilik pealisülesanne oli treenida tulevasi diplomaate olema vastupidavad ja kavalad.
Eesti diplomaatide kool, mis vabariigi algusaastatel suure hooga endistest ajakirjanikest, kirjanikest ja muidu toredatest inimestest diplomaate koolitama hakkas, muidugi sellised radikaalseid meetmeid ei kasutanud.
Võib-olla oleks pidanud Valgevenesse saatma hoopis Moskvas välja õpetatud vana kooli diplomaadi?
