Me istusime kabinetis või töötoas, mis oli maast laeni kaetud raamatutega. Nende vahele oli pigistatud väike aken, millest paistis unine tänav ning mõne pikema mööduja pea. Suur kirjutuslaud oli kaetud paberihunnikutega, arvutiekraanil oli erakordselt suure fondiga jäänud pooleli järjekordne käsikiri. Minu ees istus Mart Laar, see oli meie esimene ja viimane kohtumine, me rääkisime Edgar Savisaarest. Kuigi ta oli alles taastumas rängast haigusest ning tema kõne seetõttu aeglane, märkan tagantjärele märkmeid üle lugedes, kuivõrd terviklikult, teravalt ja täpselt ta kõneles. Mäletan ka kohtumise atmosfääri: iseenese kohmetust ja tema rahulikku, vahepeal natuke iroonilist analüüsi mitte ainult Savisaarest, vaid üleüldse poliitikast. "Poliitika ei ole muutunud viimase 25 aasta jooksul," ütles ta (olen selle koha märkmetes alla jooninud), ja lisas: "Osalt on muutunud ainult professionaalsemaks." Kuigi me rääkisime enamasti 90ndatest, ei idealiseerinud ta seda perioodi. "Vanasti tehti poliitikat metsikult, põlve otsas, kõik oli rokenroll," ütles Laar, "aga ma ei tunne puudust. See on igaveseks läinud. Tore oli, et sai näha, aga omad võlud on ka uues olukorras." Tänaval möödus järjekordne peanupp, rätik päikese kaitseks pähe seotud.