01.03.2007, 00:00
Eesti meestekirjandus 2006
Mihkel Mutt heidab pilgu mullustele proosaraamatutele, mida võiks nimetada “meestekirjanduseks”.
Eesti 2006. aasta proosakirjanduses on palju hääli
ja pilte. Üht väikest kimpu nende seast nimetaksin parema puudumisel
maskuliinseteks raamatuteks. Esimesena mainiksin Remsu “Rudimoisi
isa”, mis on Loomingus ilmunud (ilmselt romaani)katke “Mustlanna ja
idaberliinlanna” eellugu. “Rudimois” on poiste- või
noorsookirjandus niihästi ainelt kui käsitlustasandilt. Viimase alla
kuulub seegi, et objektajalist – 60. aastate – argood esineb
niihästi tegelaste suus kui ka autoritekstis (mõjudes vahel
eesmärgina omaette). Remsu elukäiguga põgusalt kursis olija
võiks pidada neid jutte enam-vähem autobiograafiliseks.
Ekstartlasele valmistavad äratundmisrõõmu mitmed reaalid.
Jah, oli täika Peetri kiriku ees, jah, olid ülevedajad Emajõel
jne.
Nagu Remsul sageli, on siingi magedat rõvedust, ka säärast, mis toona nii noorte poiste maailma üldjuhul ei mahtunud (nagu “trukkimine”). Küsitav, kas kuuenda (!) klassi õpilastele pakkus nii väga pinget Salingeri “Kuristik rukkis”. Anakronisme tundub teisigi. Kõik need pugimised, põnnamised ja muud vulgarismid ei tundu ehtsatena, vaid poosina ega anna suurt juurde.
Kunagi ilmusid noorelt Remsult säärased teosed nagu “Homne karikakar”, “Lapsepõlvest Malleta” ning “Teekond Oxfordi”, mida tagantjärele nimetaksin (pseudo)noorsookirjanduseks. Nüüd on ta velmamas seda etappi oma loomingus. Ja täitsa võimalik, et praegu läheb see publikule paremini peale (tollal põhjustas paroodialaine). Sel on juba museaalset hõngu. Ja camp’ist ei teatud toona õhkagi, praegu on see popp.
Vahepeal on Remsu kirjutanud juba üsna kirjandusliku moega teoseid, eriti muidugi “Haapsalu tragöödia” esimene osa, aga ka Ungern-Sternbergi lugu. Siin ilmneb Remsu kirjutajavõime eripära ja piir. Tal peab ees olema mingi konkreetne, pooldokumentaalne süžee, mille kallal hea ajakirjaniku hasardiga rahmeldada. Kui ta hakkab muljeerima, fantaseerima, on oht triviaalsuseks ja labasuseks
Mulle näib, et Remsu ei julge või ei oska ikka veel olla tema ise. Ta ei leia kontakti oma sisimate (kirjaniku)lätetega. Aga elu läheb.
Rein Tootmaa “Teekond haaremisse III” on üks sopajopa kirjumirju, aga niipalju autoril siiski jõudu on, et mitte päris läbi põruda. Peategelane on läbinisti kirjanduslik figuur, kes peamiselt reflekteerib ja filosofeerib – naistest, kõiksusetundest jms. Aimub pretensiooni inimkonda õpetada, autori soovi kirjutada midagi enamat kui jutukat. Ka vormilt on “haaremiteekond” lugejale adresseeritud, kõnetades toda “teiena”.
Kirjanikel on vahel see viga, et poolekohaga-realistidena peavad nad vajalikuks aeg-ajalt lihtsalt kirjeldada, justkui kombe või hea tooni pärast. Aga kuna pole geniaalset vaimu, mis pööraks nende “peeglit” tähtsate, olemuslike asjade poole, siis nad kirjeldavad, mida juhtub, k.a õige tühiseid asju. Eriti kaheldava väärtusega on kirjeldused, mis ei ole toimuva taustapildiks (seda lugejale paremini visualiseerides), vaid põhinevad assotsiatsioonidel, kus üks mälestus kutsub teise esile. Sageli sünnib sellest pingevaba loba.
Tootmaa esitab oma autorikujundi najal teatava naistüpoloogia. Ta tunneb neid, ja kui mitte teistel, siis vähemasti neil naistel on huvitav lugeda ja end ära tunda. Seda polegi nii vähe, arvestades, et naisi on siin üsna palju. Ja võib-olla saab ka mõni lugeja eluõpetust, ei või iial teada.
Peeter Sauteri “Vere jooks”. Sauter on üks enim ho iaku sisse võtnud nähtusi meie kirjandusmaastikul. Ta kultiveerib oma poosi teadlikult ja kõiges. Minu jaoks on Sauter ühtpidi väga professionaalne, teiselt poolt väga kaval kirjanik. (Mingis punktis need kaks asja muidugi lõikuvad, kuigi ei kattu.) Nimelt oskab Sauter suurepäraselt endast ja ümbritsevast ekstraheerida seda hingelisolmelist hädaainet, millest traagilispihtivalt, aga samas nonšalansselt kedrata. Kui vastuvõtja on samal lainepikkusel, siis ta seda üldjuhul ka naudib. Kui mitte, siis tüütab see hullus nii suures kontsentratsioonis ära. (Liiati kui oled seda mingil eluperioodil esmaallikast kogenud.) Vahepeal paistis selgesti, et Sauter on Bukowski tõlkimisest palju õppinud, õieti ta muutuski Eesti Bukowskiks. Tema teine kaubamärk on lavalised ja mitte-eriti-kuhugi-viivad dialoogid, mida vaadeldavas raamatus esineb rohkelt.
Sauteri tegelane on enamasti haritud (nooremas) keskeas mees, äratuntavalt või koguni rõhutatult autori teisik. See boheemlik bürooinimene töötab sageli reklaami alal, aga vahel esineb kunstijobuna. Ta suudaks mõelda, aga peab seda tühjaks tööks, tegutsedes spontaanselt või isegi autistlikult. Ta pole loll ega tundetu, aga viibib permanentselt ära visanud olekus, nii et tal on juba “mida halvem, seda parem”.
Neis lugudes on palju verd ja pisaraid. Peategelased tuiavad ringi, sülitavad ja situvad ja on üliväga maniakaalsed. Pekstakse ja saadakse peksa, nutetakse ja kõige kõrval reeglina juuakse õudselt palju. Mõnikord muutub tuiamine ja hävitustöö ümberkaudsete kallal juba ebausutavaks. “Dai haardid”, kes teoreetiliselt peaksid olema ammu kokku kukkunud, müttavad veel ometi päevade kaupa ringi, külvates enda ümber kaost. Oma seikluste keskel elavad nad vahel läbi liigutavaid hetki. Puändiks aga tulevad nad lõpuks pärisellu – kõpsti – tagasi nagu mingid nipernaadid.
Sauter on meie morbiidkirjanduse issi, küsimus ainult, kas ta jääbki ringi tuiama, veel oma kolmkümmend aastat. Muidugi, kirjanikul pole suuremat õndsust kui vananeda koos talle truu lugejaskonnaga. Kirjutada ta igatahes oskab.
Tarmo Tedre “Onanistid”. Eestis tunnevad kõik üksteist, ja Tarmo Tedre ning ta peategelase biograafias on suur ühisosa, k.a vahepealne parteiline kuuluvus. Põhiline on aga mõlema mehe töö toimetuses, mis oli muidugi Eesti Päevaleht. Sellest on tubli pool raamatut. Aga miks mitte terve?
Autorid ei tunneta ise tihti, mis kullasoon neil tegelikult käes on, ja vahetavad selle kahtlaste ambitsioonide vastu. Teder on pidanud toredat ainemaardlat (lisaks kõikvõimalik pätikeskkond Kloogal ja mujal) teisejärguliseks ja tahtnud Onanistide Keskuse kaudu midagi mudeldada, allegooriaid luua, “kõrgemal tasemel” kritiseerida, postmoderni panna. Aga ega see kõikidele ka ei sobi.
Siit tuleneb põhiline etteheide raamatu kompositsioonile: ühelt poolt kuluuriajakirjaniku karjäär ning teiselt poolt onanistide juurde infiltreerumine kisuvad irdu. Raamatul on jõnks sees. Onanistid ei ole põnevad. Seevastu toimetus on, ja vägagi lahe. Seal on pealegi äratuntavad prototüübid (Juske, Kapstas, Remsu, Heuer jt), nii et väikestviisi on see ka (kultuuri)ajaloodokument.
Tedre ja Sauteri jutte järjestikku lugedes jääb kohati mulje, et nad on kusagil koos ulamas käinud ja kumbki sellest kirjutanud – vastavalt oma stiilile ja temperamendile. Kahju vaimuinimestest-boheemlastest! Mida nad summivad, no mida nad summivad?
Kui Sauter on poole kohaga Bukowski, siis Tedrele ei anna vist rahu Henry Miller ja Jerofejev. Ka mõlema n imetatu tegelased filosofeerivad kodukootult kõiksuse üle, projitseerivad oma viinaviskamist ja muud elukorratust kosmilisele taustale ning panevad ontoloogilist joga. Seda võiks ühtpidi käsitleda kui suurushullustust, teisalt aga kui metsinimese loomulikku enda ja kõiksuse ühtsuse tunnetamist. Tedre leivanumber on luulendada kehaseisundeid, mis vastavad täisjäämisele ja pohmellile. Nende eristamise terasuselt ja poetiseerituselt pole talle siinmail vastast. Ta teeb seda kui eskimo, kes tunneb kahtekümmet seitset lume eri varjundit. Kohati tore, kohati nagu ebaõnnestunud paroodia.
Tedre sõnakasutus on vahel kõnekeelne, vahel peenutsev. Sain targemaks, lugedes, et keegi “kuppis sigaretti”. Aga miks naisterahval on “bottom”, kõrtsis tuleb “etendent”? Mida me räägime eesti keele hoidmisest?
Siin-seal on süžeekäiku lükitud lõdvemalt seotud lõike kunstide ja muude elualade tarkustest. Teder räägib, millest temasugune mehepoeg teab: saun, kasiino (sellele küll asjatult reklaami tehes). Ootasin kogu aeg, kas kalapüügitarkused jäävadki kasutamata. Ei jäänud päriselt.
Teder väljastab stiililist plärabarokki, mille sarnast ei ole nähtud Uno Lahest saadik. Niipalju epiteete ja kõikvõimalikke laiendusi, kiira-käära ilutsemist, selmet mõne mõjuka kujundi või mõistega asi kokku võtta! Samas möönan, et see võib olla ka maitseküsimus, mõnele just sihuke laad (kus palju haruldasi sõnu ja argood) meeldib, sest neil tekib tunne, et see vist ongi see kirjandus. Teised tahaksid teksti “välja väänata”. Kui ei ole midagi öelda, siis ei maksa ornamenditseda. Kindlasti juhtub Tedrel sekka ka poeetilisi hetki, nagu siis, kui peategelane kaalutleb võimalust nöör kaela panna. Aga suitsiidsed hetked kipuvad meil ikka poeetilisteks. Kokkuvõttes: kohati “tapab”, aga tervikuna midagi päris kindlasti oli ka.
Lõpuks teeb juhuslikult tanumal kohatud kultuurilehe peatoimetaja peategelasele ettepaneku nädalalehte tööle tulla. See pidin vist mina olema. Tegelane peab seda eluvõimaluseks. Aitäh, Tarmo! Tänulikkus on nii meeldiv.
Kõiki mulluseid proosaraamatuid hõlmav ülevaade ilmub märtsikuu Loomingus.
Nagu Remsul sageli, on siingi magedat rõvedust, ka säärast, mis toona nii noorte poiste maailma üldjuhul ei mahtunud (nagu “trukkimine”). Küsitav, kas kuuenda (!) klassi õpilastele pakkus nii väga pinget Salingeri “Kuristik rukkis”. Anakronisme tundub teisigi. Kõik need pugimised, põnnamised ja muud vulgarismid ei tundu ehtsatena, vaid poosina ega anna suurt juurde.
Kunagi ilmusid noorelt Remsult säärased teosed nagu “Homne karikakar”, “Lapsepõlvest Malleta” ning “Teekond Oxfordi”, mida tagantjärele nimetaksin (pseudo)noorsookirjanduseks. Nüüd on ta velmamas seda etappi oma loomingus. Ja täitsa võimalik, et praegu läheb see publikule paremini peale (tollal põhjustas paroodialaine). Sel on juba museaalset hõngu. Ja camp’ist ei teatud toona õhkagi, praegu on see popp.
Vahepeal on Remsu kirjutanud juba üsna kirjandusliku moega teoseid, eriti muidugi “Haapsalu tragöödia” esimene osa, aga ka Ungern-Sternbergi lugu. Siin ilmneb Remsu kirjutajavõime eripära ja piir. Tal peab ees olema mingi konkreetne, pooldokumentaalne süžee, mille kallal hea ajakirjaniku hasardiga rahmeldada. Kui ta hakkab muljeerima, fantaseerima, on oht triviaalsuseks ja labasuseks
Mulle näib, et Remsu ei julge või ei oska ikka veel olla tema ise. Ta ei leia kontakti oma sisimate (kirjaniku)lätetega. Aga elu läheb.
Rein Tootmaa “Teekond haaremisse III” on üks sopajopa kirjumirju, aga niipalju autoril siiski jõudu on, et mitte päris läbi põruda. Peategelane on läbinisti kirjanduslik figuur, kes peamiselt reflekteerib ja filosofeerib – naistest, kõiksusetundest jms. Aimub pretensiooni inimkonda õpetada, autori soovi kirjutada midagi enamat kui jutukat. Ka vormilt on “haaremiteekond” lugejale adresseeritud, kõnetades toda “teiena”.
Kirjanikel on vahel see viga, et poolekohaga-realistidena peavad nad vajalikuks aeg-ajalt lihtsalt kirjeldada, justkui kombe või hea tooni pärast. Aga kuna pole geniaalset vaimu, mis pööraks nende “peeglit” tähtsate, olemuslike asjade poole, siis nad kirjeldavad, mida juhtub, k.a õige tühiseid asju. Eriti kaheldava väärtusega on kirjeldused, mis ei ole toimuva taustapildiks (seda lugejale paremini visualiseerides), vaid põhinevad assotsiatsioonidel, kus üks mälestus kutsub teise esile. Sageli sünnib sellest pingevaba loba.
Tootmaa esitab oma autorikujundi najal teatava naistüpoloogia. Ta tunneb neid, ja kui mitte teistel, siis vähemasti neil naistel on huvitav lugeda ja end ära tunda. Seda polegi nii vähe, arvestades, et naisi on siin üsna palju. Ja võib-olla saab ka mõni lugeja eluõpetust, ei või iial teada.
Peeter Sauteri “Vere jooks”. Sauter on üks enim ho iaku sisse võtnud nähtusi meie kirjandusmaastikul. Ta kultiveerib oma poosi teadlikult ja kõiges. Minu jaoks on Sauter ühtpidi väga professionaalne, teiselt poolt väga kaval kirjanik. (Mingis punktis need kaks asja muidugi lõikuvad, kuigi ei kattu.) Nimelt oskab Sauter suurepäraselt endast ja ümbritsevast ekstraheerida seda hingelisolmelist hädaainet, millest traagilispihtivalt, aga samas nonšalansselt kedrata. Kui vastuvõtja on samal lainepikkusel, siis ta seda üldjuhul ka naudib. Kui mitte, siis tüütab see hullus nii suures kontsentratsioonis ära. (Liiati kui oled seda mingil eluperioodil esmaallikast kogenud.) Vahepeal paistis selgesti, et Sauter on Bukowski tõlkimisest palju õppinud, õieti ta muutuski Eesti Bukowskiks. Tema teine kaubamärk on lavalised ja mitte-eriti-kuhugi-viivad dialoogid, mida vaadeldavas raamatus esineb rohkelt.
Sauteri tegelane on enamasti haritud (nooremas) keskeas mees, äratuntavalt või koguni rõhutatult autori teisik. See boheemlik bürooinimene töötab sageli reklaami alal, aga vahel esineb kunstijobuna. Ta suudaks mõelda, aga peab seda tühjaks tööks, tegutsedes spontaanselt või isegi autistlikult. Ta pole loll ega tundetu, aga viibib permanentselt ära visanud olekus, nii et tal on juba “mida halvem, seda parem”.
Neis lugudes on palju verd ja pisaraid. Peategelased tuiavad ringi, sülitavad ja situvad ja on üliväga maniakaalsed. Pekstakse ja saadakse peksa, nutetakse ja kõige kõrval reeglina juuakse õudselt palju. Mõnikord muutub tuiamine ja hävitustöö ümberkaudsete kallal juba ebausutavaks. “Dai haardid”, kes teoreetiliselt peaksid olema ammu kokku kukkunud, müttavad veel ometi päevade kaupa ringi, külvates enda ümber kaost. Oma seikluste keskel elavad nad vahel läbi liigutavaid hetki. Puändiks aga tulevad nad lõpuks pärisellu – kõpsti – tagasi nagu mingid nipernaadid.
Sauter on meie morbiidkirjanduse issi, küsimus ainult, kas ta jääbki ringi tuiama, veel oma kolmkümmend aastat. Muidugi, kirjanikul pole suuremat õndsust kui vananeda koos talle truu lugejaskonnaga. Kirjutada ta igatahes oskab.
Tarmo Tedre “Onanistid”. Eestis tunnevad kõik üksteist, ja Tarmo Tedre ning ta peategelase biograafias on suur ühisosa, k.a vahepealne parteiline kuuluvus. Põhiline on aga mõlema mehe töö toimetuses, mis oli muidugi Eesti Päevaleht. Sellest on tubli pool raamatut. Aga miks mitte terve?
Autorid ei tunneta ise tihti, mis kullasoon neil tegelikult käes on, ja vahetavad selle kahtlaste ambitsioonide vastu. Teder on pidanud toredat ainemaardlat (lisaks kõikvõimalik pätikeskkond Kloogal ja mujal) teisejärguliseks ja tahtnud Onanistide Keskuse kaudu midagi mudeldada, allegooriaid luua, “kõrgemal tasemel” kritiseerida, postmoderni panna. Aga ega see kõikidele ka ei sobi.
Siit tuleneb põhiline etteheide raamatu kompositsioonile: ühelt poolt kuluuriajakirjaniku karjäär ning teiselt poolt onanistide juurde infiltreerumine kisuvad irdu. Raamatul on jõnks sees. Onanistid ei ole põnevad. Seevastu toimetus on, ja vägagi lahe. Seal on pealegi äratuntavad prototüübid (Juske, Kapstas, Remsu, Heuer jt), nii et väikestviisi on see ka (kultuuri)ajaloodokument.
Tedre ja Sauteri jutte järjestikku lugedes jääb kohati mulje, et nad on kusagil koos ulamas käinud ja kumbki sellest kirjutanud – vastavalt oma stiilile ja temperamendile. Kahju vaimuinimestest-boheemlastest! Mida nad summivad, no mida nad summivad?
Kui Sauter on poole kohaga Bukowski, siis Tedrele ei anna vist rahu Henry Miller ja Jerofejev. Ka mõlema n imetatu tegelased filosofeerivad kodukootult kõiksuse üle, projitseerivad oma viinaviskamist ja muud elukorratust kosmilisele taustale ning panevad ontoloogilist joga. Seda võiks ühtpidi käsitleda kui suurushullustust, teisalt aga kui metsinimese loomulikku enda ja kõiksuse ühtsuse tunnetamist. Tedre leivanumber on luulendada kehaseisundeid, mis vastavad täisjäämisele ja pohmellile. Nende eristamise terasuselt ja poetiseerituselt pole talle siinmail vastast. Ta teeb seda kui eskimo, kes tunneb kahtekümmet seitset lume eri varjundit. Kohati tore, kohati nagu ebaõnnestunud paroodia.
Tedre sõnakasutus on vahel kõnekeelne, vahel peenutsev. Sain targemaks, lugedes, et keegi “kuppis sigaretti”. Aga miks naisterahval on “bottom”, kõrtsis tuleb “etendent”? Mida me räägime eesti keele hoidmisest?
Siin-seal on süžeekäiku lükitud lõdvemalt seotud lõike kunstide ja muude elualade tarkustest. Teder räägib, millest temasugune mehepoeg teab: saun, kasiino (sellele küll asjatult reklaami tehes). Ootasin kogu aeg, kas kalapüügitarkused jäävadki kasutamata. Ei jäänud päriselt.
Teder väljastab stiililist plärabarokki, mille sarnast ei ole nähtud Uno Lahest saadik. Niipalju epiteete ja kõikvõimalikke laiendusi, kiira-käära ilutsemist, selmet mõne mõjuka kujundi või mõistega asi kokku võtta! Samas möönan, et see võib olla ka maitseküsimus, mõnele just sihuke laad (kus palju haruldasi sõnu ja argood) meeldib, sest neil tekib tunne, et see vist ongi see kirjandus. Teised tahaksid teksti “välja väänata”. Kui ei ole midagi öelda, siis ei maksa ornamenditseda. Kindlasti juhtub Tedrel sekka ka poeetilisi hetki, nagu siis, kui peategelane kaalutleb võimalust nöör kaela panna. Aga suitsiidsed hetked kipuvad meil ikka poeetilisteks. Kokkuvõttes: kohati “tapab”, aga tervikuna midagi päris kindlasti oli ka.
Lõpuks teeb juhuslikult tanumal kohatud kultuurilehe peatoimetaja peategelasele ettepaneku nädalalehte tööle tulla. See pidin vist mina olema. Tegelane peab seda eluvõimaluseks. Aitäh, Tarmo! Tänulikkus on nii meeldiv.
Kõiki mulluseid proosaraamatuid hõlmav ülevaade ilmub märtsikuu Loomingus.