Eestlasest - ilustamata
Edevus ajab meid, eestlasi hukatusse. Millest tuleb Eesti inimese edevus? Ajaloolise „väärtushõnguga" alaväärsuskompleksist ja sellega kaasnevast soovist olla tähtis. Kes on tähtis? Eesti mõistes see, kel on endale ja ühiskonnale (tihti kahjuks vastupidises prioriteetsusjärjekorras kui üldse...) midagi reaalset ette näidata. Mis on reaalne? Eesti mõistes kahjuks tihtilugu läbi saavutuste, tiitlite ja materiaalse hüvekoorma (loe: taaga!) silmapaistvaks isikuks väiksema või suurema avalikkuse ees kuulutamine.
Miks peab olema Eestis tähtis? Sest muidu ei olda mittekeegi. Miks ei olda mittekeegi? Sest Eesti ühiskonnas, põlvkondade kaupa ja massiliselt mõeldakse nii. Miks mõeldakse nii? Sest seda on meile viiskümmend aastat nõukogude võimu poolt sisse süstitud, ennem seda aga sajandeid võõrvalitsejate poolt sihikindlalt ja kahjuks tulemuslikult geenidesse poogitud.
Kas see aga tähendab, et täna on vaja kõige eelnevaga igapäevases elus pidevalt „arvestada" või oleks ehk mõtekas end - minevikku meeles pidades ja sellest õppides - olevikus end ümber hinnata ning tulevikus püüda teistmoodi Eestit luua, hinnata ja elada?
Edevust - enda minapildibluffi eelkirjeldatud elukäigusuurusel kujul eksisteerib vähem ühiskondades, kus juba aastasadu on ühiskonnakihid paigas - kogesin seda Inglismaal 5 aastat elades. (Suur)britannias on juba alates tuhandest aastast tagasi inimese ühiskondlik positsioon sh ka igasugune elukvaliteet tihtilugu ette määratud. Alles sündiva pisikese inglase, sotlase, iirlase või waleslase tulevase elu kvaliteet on suuresti paigas sõltuvalt sellest, millisest ühiskonnakihist (ajalooliselt!) tema vanemad pärinevad.
Erinevus näiteks eestlase ja inglase vahel on see, et inglane teab ja tunnistab juba teadvuse tekkimisel, kes ta on, millist elu on esivanemad (ajalooliselt!) talle lapsena võimelised pakkuma ning millist elu - arvestades eeltoodut - on tal võimalik endale luua. Kuna elu näiteks nn töölisklassis on täiesti elamisväärne, ei teki (häda)vajadustki püüda olla rohkemat tegelikkusest. Tõepoolest, eksisteerib ka variante: „ma kannan Armanit, aga töötan toidupoe kassiirina", kuid selsamal kassiiril ei ole kavatsustki enda elujärjest loobuda - olemasolevaga ollakse tihtilugu rahul! Teiseltpoolt on vanas riigis nagu Inglismaa juba riiklikul tasandil üsna selgelt paika pandud nn alamklassi võidukäigu olematu tõenäosus st kassiiril pole väga mõtetki parematest jahimaadest reaalselt unistada. Niisiis on briti geenipärand eestlasega võrreldes vähemalt eelnimetatus elutervem.
Eestlane aga ei tea teadvuse tekkimisel, kes ta on ning milline võiks tema elu tulevikus olla. Või pigem - me teame enda maa ajalugu ning seda, kuidas oleme olnud ajaloosündmustest aastasadu mõjutatud ning püüame luua uut eestlast uues Eesti Vabariigis, kus geenipärane talupojalik olemus peaks kui nõiaväel kustutatuks saama. Talupojakuues püüame saada ja olla jätkuvalt mõisnikud... Enam me ei ole ju talupojad; mõisahärrad ning ka hilisemad kommunistlikud juhid on ammu Eestimaa tolmu jalgelt pühkinud. Samas käitume me justkui oleks okupatsioon eile lõppenud ning püüame iseendale ja ümbritsevatele ikka veel kinnitada (hinges endistele riigiliidritele tõestada), et oleme ise vaba maa täisõiguslikud omanikud, samas käitudes igapäevaselt kui beebitujudega vastsündinu või hilisematel aastatel pööraselt ennastotsiv teismelisrahvus...
Psühholoogide mantra ütleb: probleemi lahendamise esimeseks sammuks on probleemi (ühiskondlik) tunnistamine. Uus Eesti ja eestlased on peale riiklikku ja rahvuslikku tavapärase murdelise ajaga teismeiga saabunud 18 sünnipäeva künnisele, kus nagu iga abiturient, tuleb vastu võtta tulevikku puudutavad tähtsad otsused. Brittidest abituriendid veedavad tihti peale keskkooli lõppu ühe aasta nn gap year´ina (tõlkes: vahe-aasta) eesmärgiga väljuda tavapärasest keskkonnast, ennast vajadusel leida, noorust välja elada ning alles siis täiskasvanu elu korralikult läbimõelduna alustada.
Praegune globaalne majanduskriis on Eestile suuresti justkui ettemääratud, kingitud gap year - võimalus hoog pisut maha võtta, edevust (sunniviisiliselt või vabatahtlikult!) piirata, endistest vigadest õppida, ennast ja ümbritsevat vajadusel ümber hinnata ning vabal mõttel lennata lasta. Hiljem headel mõtetel indiviiditi ning loodetavasti ka ühiskondlikus teadvuses laagerduda lasta. Uut, majanduslangusele järgnevat perioodi teistmoodi tegelikkuses alustades - ilma ajaloolise talupojahingekoormata; sellega seonduva alaväärsuskompleksi ja minapildibluffita. Tervema ühiskonna ning end kui rahvust väärtustava, elutervema mõtlemise suunas vähemalt püüeldes.
