Egge Kulbok-Lattik

Paljud ideed ja poliitikad on Eestisse jõudnud koos Euroopasse lõimumisega: me ei ole pidanud kohandama üksnes õigusakte ja valitsemiskorraldust, vaid kohanduma ka euroopalike vaadete ja ideedega. Nõnda olemegi Euroopasse pürgides võtnud üle mitmesuguseid kontseptsioone, teadmisi ja arusaamu, mis on lääne ühiskondades saanud aega orgaaniliselt ja avalikus arutelus küpseda: olgu näiteks jätkusuutlikkuse mõiste või loomemajandus, aga ka võrdõiguslikkuse põhimõte, millele tuginesid kooseluseaduse algatajad. Iseäranis tähtis on mainitud avalik arutelu, sest erinevaid arusaamu saab ühiskond omaks võtta just avalikus diskussioonis, kus kostab paljude, ka vastandlike huvidega osaliste hääl, mida ajakirjandus peegeldab. Avalik diskussioon on alati maailmavaateliste ja poliitiliste ideede väli, kus peetakse erihuve väljendavaid debatte, milles vermitakse üldaktsepteeritavad arusaamad ja mentaliteet ning kus kujundavad oma vaateid ja hoiakuid ka üksikisikud. Seetõttu on ülimalt tähtis ajakirjanike avatus eriarvamuste vahendamisel.

Ühiskonnateadlased on täheldanud, et Eestis ja mujal noortes demokraatiates on uudne retoorika ja praktika sageli küll üle võetud, aga kuna lähimineviku tõttu on taust teistsugune ja puudu jääb avalikust arutelust kui arengu orgaanilisest osast, siis ei leia kõik ideed kohe viljakat pinnast. Neil puhkudel ei ole ühiskond uueks ideeks valmis, sest talle pole antud aega seda põhjalikult kaaluda ja omaks võtta või tagasi lükata. Kui aga mõnd laiema kõlapinnata mõtet või poliitikat viiakse ellu jõuga, tekitab see paljudes vastuseisu ja lõhestab ühiskonda. Sest mitte üksnes riiklik sundus või selle vastu võitlejad ei lõhesta, vaid ka idee ise võib lõhestada.

Eesti ühiskond ei koosne ainult edasi­pür­givatest ja ilma näinud noortest ning innukatest kohandujatest, vaid siin on üsnagi erinevate väärtus­hinnangutega inimesi, kes kõik pole hoopiski tagurlastest umb­vihkajad ning keda pole arukas ega ühiskonna sidususe seisukohalt mõistlik üleoleva käeviipega salongist minema kupatada.

Meil puhuti avalduv salongi­demokraatide sõnum – “hakka sallivaks, raisk!” – meenutab pigem minevikuvõimu, kus sobilikuks tunnistati ainult üks vaade. Demokraatias pole aga ühiskond kunagi homogeenne, vaid seal tõepoolest sallitaksegi vaadete ja kirjelduste paljusust. Üksnes paljude inimeste kogemusi kuulates ja nende üle arutledes on võimalik ühiskonna terviklik enesekirjeldus. Mistahes idee, olgu see iseenesest nii hea kui tahes, võetakse ühiskonnas omaks ainult siis, kui sellele antakse võimalus koduneda (võrrelgem näiteks meie kooseluseaduse vastuvõtmist ja sama teema aastaid kestnud arutelu ja “kodustamist” Iirimaal). Vastasel juhul tekitab ka kõige parem idee üksnes ühiskonna ühe osa võõrandumist.

Aprillis esines Tartu ülikoolis toimunud ja kultuuriteooria tippkeskuse korraldatud konverentsil California Berkeley ülikooli antropoloogiaprofessor Charles L. Briggs. Ta rääkis ühe Amazonase delta ­põlisrahva võitlusest epideemiaga, millesse oli surnud tuhandeid lapsi ja mis oli seadnud ohtu kogu rahva ellujäämise. Kui rahvas palus riigi institutsioonidel probleemile tähelepanu pöörata ja arstiabi osutada, kuuldi vastuseks, et toimuv on kehva hügieeni ja kahjulike tavade tagajärg ning lapsed surevat kohalike ravitsejate süül. Samal ajal ei suutnud riigi meditsiinisüsteem diagnoosida üpriski eriskummaliste sümptomitega tõbe.

Lõpuks pöördusid deltaelanikud Briggsi ja tema arstist abikaasa poole, et nad aitaksid probleemi lahendada. Briggs kirjeldaski seda eluohtlikku protsessi, kus oli oma roll folklooril, meditsiinil, meedial ja kommunikatsioonil. Ta kirjeldas, kuidas põliselanikud lahendusi otsisid ja strateegiaid välja töötasid, eritledes selles protsessis kolme sõlmkohta (probleemi registreerimine, probleemi piiride tuvastamine ja koodivahetus), mis aitavad ühel kultuuril probleeme lahendada. Võtmesõna oli seejuures avatus.

Kõnealune põlisrahvas läbis need etapid ja kasutas kõiki lahenduseni viivaid strateegiaid (nii kohalike ravitsejate abi kui ka lääne meditsiini ja antropoloogi abi) ning tänu sellele tuvastati viirus (seda levitasid nahkhiired, kelle hammustuse tagajärjel inimesed haigestusid). Valitsus sai Briggsi ja tema meeskonna abiga toimuvast üksikasjaliku ülevaate, antropoloog võimendas põlisrahva häält ja see jõudis laia maailma.

Nõnda meenutas Briggs veenvalt, et kui väikerahvas tahab kultuurina püsida ja jutustada maailmale oma lugu, peab ta olema avatud ja leidma nutika võimaluse, et oma hääl kuuldavaks teha. Ilmnes, et peale tema arstist abikaasa, kel õnnestus surmatoov viirus diagnoosida, aitas põliselanikke suurel määral ka tema enda “valge mehe mõjukas hääl”: ta ei esindanud lihtsalt tsiviliseeritud maailma, vaid selle akadeemilist häält, mille institutsiooniline autoriteet aitas juhtida tähelepanu Amazonase deltas toimuvale. Pole põhjust kahelda, et see tõdemus kehtib teistegi väiksemate rühmade, näiteks mingil põhjusel peavoolust ­eemale hoidvate või tõrjutud ühiskonnarühmade puhul.

Ent Briggsi lugu on õpetlik ka tema enda tegevuse mõttes: ta leidis endas julgust ja empaatiat minna tapva viirusega nakatunud maanurka ning kirjeldada maailmale selle rahvakillu võitlust. Meie ühiskonna ja avaliku mõtteruumi vastandumiste kontekstis tasub küsida, mis roll on sotsiaalteadlastel ja arvamusliidritel selles, et üks ühiskonna osa ei taha teise pealetükkivast edumeelsusest midagi kuulda, samal ajal kui see teine osa justkui paneb imeks, et meie seitsmekümneaastased Maalid ei olegi samasugused nagu Amsterdami või Silicon Valley noored.

Teisisõnu: kui tahame, et meie ühiskonna diskutiivne kandepind ei läheks ussitama, siis ei tohi tõmmata välistavaid piire ka ühiskondlike sõlmküsimuste üle peetavas diskussioonis. Nimelt annab mistahes kultuuri (ühiskonna) enesekirjelduse ehk vaatenurkade ja jutustamisviiside paljusus eri kultuurikandjatele (ühiskonnarühmadele) võimaluse jutustada oma lugu, jagada oma kogemusi ja identifitseeruda, tunda end ühiskonna täisväärtusliku osana. Nõnda on kirjeldusviiside paljusus sidusa ühiskonna tähtis eeltingimus, ja vastupidi: kui kirjeldusi napib ja valitsevad kanoniseeritud vaatenurgad, on osa ühiskonda tõrjutud.

Niisiis ei aita meid ühiskonnana edasi eriarvamustega rühmade parketilt minemakihutamine või olematuks vaikimine, vaid avatud meelega ajakirjanikud ja empaatilised ühiskonnauurijad, teadlased, kes kirjeldaks ka maha vaikitud kogemusi ja seaks need tänapäevasesse konteksti. Vahendatud kirjeldustest, mis võimaldavad ignoreeritud kogemusi ära tunda, saab sild erinevate arusaamade vahel. Nii on ühiskonnal tervikuna lihtsam uusi arusaamu vastu võtta ja jõuda vastandumisest konsensuseni.