Esiteks kirjanikud. Aga naised ikka ka: Anna Gavalda
Sellist inimest ma ei ole varem näinud. Ja ega ei kujutanud ette, et võiks üldse olemas olla. Nii kodune! Nii särav! Nii edukas ja nii pretensioonitu!
Esmapilgul pisikeses kodus keerleb pidev tuulispask: 6aastane Félicité ja 9aastane Louis ja emma-kumma sõbrad tormavad rõõmu või tüli pärast kiljudes ringi, ühel hetkel kargab intervjuupaigale, punaruudulisele köögilauale, elegantne kõuts Sardiin, tema järel klähvides aktiivne terjer Pepita.
“Vot selline ongi kirjaniku elu!” teatab Anna Gavalda, hetkel edukaim Prantsuse kirjanik, koerale lihajuppe tükeldades.
Raamatutega miljoneid teeniv üksikema haarab ajakirjaniku põdemata kaasa tütre võimlemistrenni, pakub talle köögis lastest järele jäänud spagetisid võiga (pomisedes, et ta pole suurem asi kokk, ja khmm... eks tal ole selles õigus). Prantslastele ta intervjuusid peaaegu ei anna, telesse ei lähe relva ähvarduselgi, välisajakirjaniku kutsus aga kahtlusteta terveks õhtuks külla.
Anna Gavalda (35) ei julgenud unistada, et võib end kunagi kirjanikuks nimetada. Kirjutas jutukesi ja saatis neid siia-sinna – ei midagi. Siis võttis kolme töötajaga pisikirjastus tähendusrikka nimega Diletant ta novellid vastu. Ilma reklaami, turunduse ja muu tänapäevase kohustusliku jamata haarasid lugejad ta esikraamatu “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks”, soovitasid sõbrale, ja nii sündiski menuteos. Tema kolmas raamat müüs kiiresti pool miljonit eksemplari, esimest on juba tõlgitud 37 keelde.
Nii nagu tuli tema kuulsus – loomulikult, vahelesegamisteta, otse kirjanikult lugejateni –, elab Gavalda ka edasi. Sellist meedia-ignoreerimist, mida ta tulihingeliselt kinnitab, on raske reaalselt kujutleda. “Pööran jah järgmise külje, kui lehes oma arvustust näen,” on ta valmis vanduma.
Kui kunstilähedasest perest te pärit olete?
Olen tõelisest hipiperest, ema oli kunstnik. Mais 1968 võtsid mu vanemad osa tudengiliikumisest. Nad olid boheemlased, meil oli hirmus palju raamatuid ja kirjutamine tuli täiesti loomulikult.
14aastaselt vahetasin kapitaalselt keskkonda. Pidin minema internaatkooli ja elama tädi-onu peres. Nad olid äärmuslikud katoliiklased 13 lapse ja karmide põhimõtetega. See oli väga suur kontrast – ääretult huvitav kogemus ja kirjutamiseks väga kasulik.
Mida teie vanemad teie raamatutest arvavad?
Mu isa on ülisuur lugeja. Tema peab minu kirjutatut tühiseks, ta ei võta seda tõsiselt. Usun, et tema oleks tahtnud olla perekonna kirjanik. Meil on väga komplitseeritud suhe.
Mida kiire edu teie elus muutis?
Mu esimene raamat ilmus septembris 1999 ja oli väga edukas. Teadsin, et teise raamatuga läheb raskeks – kui esimene kriitikuile meeldib, siis on raske neid teist aktsepteerima panna. Esimesse pannakse ju tihti kõik endast sisse. Samas mulle oli see kergem, sest ma olen väikese egoga kunstnik, olen lugude jutustaja, kes kasutab enda elu minimaalselt. Ka teine raamat “Armastasin teda” oli suur edu. Siis otsustasin lõpetada oma töö prantsuse kirjanduse õpetajana. Riigitöölt lahkumine hirmutas, mul ega lastel ei ole enam riiklikku haigekassakindlustust...
Aga sõbrad ja lähedased, nendega jäid suhted samaks?
Vat see on üks suur-suur-suur teema. Minu jaoks sai unistus tõeks. Loogiline, et kui oled õnnelik, peaks see kõigile su ümber hea olema. Aga on faktoreid, mis muudavad asja delikaatseks.
Esiteks, et oled tuntud, ja teiseks, et saad palju raha. Ja siis kaotad sa palju sõpru. See on uskumatu, aga just praegu ma kogen seda. Jah, ma teenin palju raha. Aga ma ei ole oma elu kuidagi muutnud! Mul ei ole basseini, elan samas majas edasi. Aitan paljusid inimesi, õde-venda, sõpru. Aga ikka... kui üritan inimestega millestki rääkida, ütlevad nad mingil hetkel: “Aga noh, sina seda ei mõista, sina oled ju rikas.” Samas ma ei tunne sõprade kaotust nii intesiivselt, sest mul pole neid kunagi palju olnud. Teismelisena ma ju lugesin kogu aeg!
Teie lood mõjuvad nii tõeliselt, raske uskuda, et te oma elust maha ei kirjuta.
Kõik on mu fantaasia. Vaid paar juttu põhinevad faktidel – lehe lühiuudistel. Näiteks lugu veterinaarist, kes ühe mehe munad talle teise kohta külge õmbles, see lugu on dokumentaalne! Samuti kuulsin raadiost suurest liiklusõnnetusest, mille põhjustaja mu novellis vaikselt oma süüd taipab.
Olete ühes intervjuus öelnud, et tahaksite olla ghostwriter (keegi kes kirjutab salaja tekste, mida teised oma nime all avaldavad). Kas see oli poos?
Absoluutselt tõsi! Ma ei taha olla avaliku elu tegelane, ma vihkan seda. Ma vihkan seda. Ma ju kuulan ja jälgin inimesi ja kirjutan neist – ma ei saa endale lubada anonüümsuse kaotust!
Ma ei loe kunagi ühtki oma intervjuud, ei häid ega halbu arvustusi. Ja teine asi – isegi väga hea kriitika ei aita mind end kindlamini tunda. Seepärast ma ka ei kirjuta palju. Ma võiks hetkel ükskõik mida kirjutada – kõik on väga huvitatud. Aga ma ei kirjuta midagi, sest ma pole endas kindel.
Mind ei huvita minu raamatute edasine elu. Seepärast ei tee ma Prantsusmaal mingit promo. Ka välismaale kutseid aktsepteerin viisakusest: mind tõesti ei huvita nende müügitulemused, mulle aga meeldib uute huvitavate inimestega tutvumine. Veedan palju valgeid öid välismaal juues ja inimestega rääkides. See maailm on lihtsalt hämmastav!
Te olevat kunagi öelnud, et oleksite pigem väikese kirjastuse printsess kui suure kirjastuse päkapikk?
Jah, see oli naljakas lugu. Kui ma polnud veel kuulus, ei tahtnud ükski kirjastus mu lugusid avaldada, nad isegi ei võtnud neid proovilugemiseks. Siis leidsin imepisikese kirjastuse, tuli edu ja äkki – kõik need samadsuured kirjastused hakkasid mind kutsuma uhketesse restoranidesse, et selgitada, kui hea ja lihtne oleks mul nendega oma raamatuid müüa. Vot siis ütlesingi selle lolli kommentaari.
Nii et teie kogu viimane lühilugu on ikka päris elust? “Epiloog” räägib kirjanikupreilist, kes suure kirjastuse kutse peale väga elevile läheb, eitavat otsust kuuldes õudusest kangestub ja tuleb koos tooliga toast välja viia.
Ei, ka see ei juhtunud tegelikult – ükski neist kirjastajatest ei kutsunud mind isegi oma kontorisse endaga kohtuma. Mu tegelik lepingu sõlmimine ei olnud eriti pidulik: selles tillukeses kirjastuses ei olnud isegi lauda, nad asuvad raamatupoes!
Kas naiskirjanikuna on raskem?
Naiseks olemine tähendab, et sa ei ole tõsine. Ma ei ole üldse feminist, mind ei huvita see värk. Aga nii see on, naisi lihtsalt ei võeta tõsiselt, ole oma alal nii hea kui tahad! See võib olla meie õnn. Me ei võta ennast ka nii tõsiselt ja see on üks suur eelis, me ei pea pidevalt midagi tõestama. Sest ükskõik mida me teeme, ega see välja ikka ei tule.
Ka teie lugudes on soorollid paigas: naised on elegantsed, veidi naiivsed, suure tundeskaalaga, tundlikud. Mehed on kindlasti robustsemad.
Me jääme eri maailmadesse. Aga siiski... see USA bestseller “Mehed tulevad Marsilt...”. Ma ei pea seda huvitavaks raamatuks. Mu jaoks on kõige huvitavamad hoopis maskuliinsed naised ja feminiinsed mehed. Kõige huvitavamad inimese juures on tema tundlikkus ja hing – ja nendel ei ole sugu.
* * *
“Ta on mul siin kohvris,” hüüdis suvaline rongis kohatud prantslane, kui Gavalda teostest juttu tegin. “No küll ma põtkisin kaua vastu, ei taha lugeda seda mida kõik teisedki ja absoluuuuutselt igaühel on ju metroos Gavalda raamat käes. Lõpuks ei pidanud vastu ja nüüd on ta mu täielik lemmik!”
Anna Gavalda sai 1999 kuulsaks jutukoguga “Ma tahan, et keegi, mind kusagil ootaks”, mis on möödunud aastal ka eesti keelde tõlgitud. Lisaks on ta kirjutanud ühe lasteraamatu, lühiromaani “Ma armastasin teda” ja 700-leheküljelise praeguse Prantsuse menuki “Koos, see on kõik”.
Ta raamatud on lohutavad, nad toovad pehmet valgust nagu päike hommikul. Seal on rõõmu ja valgust.
Agnès Desarthe Anna Gavalda kohta
