Euroopa Liit - igavesti virelev, lõpmatult silmakirjalik
Mina olin üks nendest, kes hääletas Euroopa Liiduga liitumise poolt, kuid seda mitte enne põgusat flirti euroskeptikute, nagu Ivar Raig ja Igor Gräzin, seisukohtadega. Kuidas eestlased enda riigi majandus- ja sotsiaalpoliitikat korraldavad, tundus olevat ikkagi eestlaste, mitte Brüsselis asuvate ametnike või veel vähem prantslaste või itaallaste otsustada, kellele Eesti kui riik üldse korda ei lähe. Samas ei suutnud euroskeptikud hajutada kahtlusi, et jäädes välja Euroopa Liidust oleme automaatselt Venemaa mõjusfääris - usutavat alternatiivi, mis tagaks mingigi tõsiselt võetava stabiilsuse, ei näinud olevat.
Euroopa Liidu poolt otsustasin lõpuks hääletada paljuski kahel praktilisel põhjusel. Esiteks oli minu tööandja sissetulek ja seeläbi paljuski ka minu palk seotud Euroopa Liidu poolt finantseeritavate projektidega ja teiseks mõjuvaks argumendiks oli võimalus õppida mõnes Euroopa Liidu riigis samadel tingimustel kohalikega, mis vähemalt Soomes ja Rootsis tähendab, et ilma õppemaksuta. Tõsi, juhul, kui valdav osa eestlastest oleks Euroopa Liiduga liitumise vastu hääletanud, poleks kadunud ei töö ega õppimise võimalused, kuid ikkagi polnud pääsu küsimusest: mis on alternatiiv?
Kollased plekid sinisel lipul
Täna on Euroopa Liit pigem kogum probleeme ja kitsendusi, mille eest julgesid omal ajal hoiatada ainult euroskeptikud. Uusi regulatsioone ja kitsendusi valdkondadele, kus eestlased saaksid eestlasi puudutavaid otsuseid vastu võtta, tuleb aga pidevalt juurde.
Tänaseks on Euroopa Liit välja pumbanud peaaegu 100 000 lehekülge direktiive ning see hoog ei näi raugevat. Euroopa suurriigid suruvad väiksematele uusliikmetele peale poliitikat, mis ilmselgelt ei ole väiksemate huvides, samas kui reeglid, mis peaks kehtima võrdselt kõigile, kipuvad sisaldama erandeid suurematele. Nii on stabiilsuse ja kasvu paktist järgi jäänud kõigest hale vari, mis allutatud poliitilisele suvale.
Palju poleemikat tekitanud 700 miljoni kroonine (45 miljonit eurot) suhkrutrahv ja ringtants selle ümber, kes on selle protektsionismist tingitud tsirkuses süüdi, kahvatub teadmise kõrval, et Itaalial ja Hispaanial on siiani üleval trahv piimakvootide ületamise eest 1990ndate alguses, mis ulatus kolossaalse 3,5 miljardi euroni. Mulle ei mahu siiani pähe, miks eestlased ei näita näpuga hispaanlastele ja itaallastele ega teata täie siirusega, et suhkrutrahv makstakse ära niipea, kui Hispaania ja Itaalia kümmekond aastat vanema ja 77 korda suurema trahvi ära maksavad.
Jutud Euroopa Liidust kui õilsast demokraatia ja vabaduse või moraalse vastutuse kantsist on samuti liialdatud. Viimasest 15 aastast tuleb kõige eredamalt meelde Euroopa Liidu suutmatus lahendada Jugoslaavia lagunemisele järgnenud sõjalisi konflikte, mis lõppesid tapatalgutega ja andsid kohati välja isegi genotsiidi mõõtmed.
Jah, Balkani poolsaar on Eestist kaugel, kuid Euroopa Liidu juhtriikide kalduvus eelistada stabiilsust vabadusele ja otsustavusele on dokumenteeritud ka Balti riikide puhul. Helmut Kohli ja Francois Mitterrandi ühiskiri Leedu presidendile vahetult enne Leedu iseseisvumise välja kuulutamist, kus Prantsusmaa ja Saksamaa juhid soovitasid iseseisvumisprotsess mõneks ajaks peatada, ei tohi ühegi väikeriigi kodanikul lihtsalt ununeda.
Loota, et Euroopa Komisjoni president oleks taolistes küsimustes mõnevõrra taktitundelisem on aga naiivne, sest 1990. aasta oktoobri lõpus toimunud Euroopa Nõukogu järjekordsel koosviibimisel soovitas Komisjoni president Jaques Delors Nõukogul avaldada toetust Nõukogude Liidule deklareerides, et NSVL'i välispiir peab jääma terveks. Õnneks Delors'i algatus erilist toetust ei leidnud, kuid igasugusele Balti riikide iseseisvusele oleks taoline deklaratsioon tõenäoliselt lõpu teinud.
Kõigele eelnevale vaatamata jääb minu eelistus pigem Euroopa Liidule kui uljale üksindusele Venemaa külje all. Ma kaldun arvama, et Venemaa ei kujuta Eestile niivõrd sõjalist kuivõrd majanduslikku ohtu ja asumine väljaspool Euroopa Liitu tähendaks automaatselt märksa suuremat sõltuvust ning integreeritust Venemaaga.
Ma jätan endale jätkuvalt vabaduse kritiseerida Euroopa Liitu, kuid isegi igavesti virelev Euroopa Liit on parem, kui järjest kiiremini autoritaarsuse rada tallav Venemaa.
