15.08.2008, 00:00
Gruusiast erapooletult
Pärast otsese lahingtegevuse lõppu Gruusias algab selle sõja
uus faas – lõputu vaidlus, kes rohkem süüdi on ja kes
vähem õige.
Ehitades oma arutluskäigu
rahvusvahelistele õigusaktidele, tuleb vist tunnistada, et
Saakašvilil oli õigus Lõuna-Osseetia keskvõimule
allutada ehk nagu Thbilisist ametlikult kõlas – taastada
põhiseaduslik kord separatismist haaratud piirkonnas. Ka relvajõu
kasutamine selle saavutamisel on täiesti seaduslik.
Täpselt samamoodi oli Moskval 1994. aastal õigus alustada
sõda Tšetšeenias (nüüd ettevaatust, kallis
lugeja, neutraalsusetaotlus ei tähenda siinkohal seda, et kirjutaja on
Moskva agent) ja Horvaatial 1995. aastal tungida serblaste isehakanud
vabariiki Krajinasse.
Venemaal ei olnud õigus reageerida
sellisele “põhiseadusliku korra taastamise” aktile
sissetungiga, isegi kui grusiinlased tõesti saatsid midagi sellist
korda, mida võiks tähistada karmi sõnaga
“genotsiid” (jällegi ettevaatust, mõistete
tähendus on ähmastamas – genotsiid ja holokaust käib meil
igal pool, kõik vastased või lihtsalt tülikad inimesed
tituleeritakse kohe Hitleriks).
Aga – ja see aga on
nüüd oluline – Venemaa on ÜRO julgeolekunõukogu
alaline liige. Ja sellest tuleneb nii mõndagi.
Nimelt on
1944. aastal San Franciscos alla kirjutatud ÜRO hartas kaks klauslit,
millele toetudes saavad viis julgeolekunõukogu alalist liiget
suhteliselt vabad käed sõja alustamiseks. On olemas
“vaenuliku riigi” klausel, mis tähendab (pange
tähele, oli 44. aasta!), et Saksamaale, Jaapanile ja Itaaliale
võivad Venemaa (N Liidu järglane), Suurbritannia, Prantsusmaa,
Hiina RV ja USA ükskõik millal – pöörane
mõeldagi – kallale tungida. Pommitada Berliini kui
“vaenuliku riigi pealinna”... kole mõelda, aga on
võimalik.
Ja teine klausel – kui
julgeolekunõukogu liige tunneb, et kusagil on tekkinud oht regionaalsele
julgeolekule, siis võib ta alustada selle tõrjumist
relvajõul, küsimata selleks teistel riikidelt sanktsiooni. Kui ma
ei eksi, siis sellise klausli taha varjus USA, kui ta alustas 2004 sõda
Iraagi vastu. See klausel “lubas” USA-l alustada Serbia pommitamist
1999. aastal.
Ühendriigid on seda rakendanud. Halleluuja neile!
Aga pange tähele, et ka Venemaa kasutab sama klauslit Gruusiaga
arveteõiendamise põhjendamisel. Rahvakeeles sõnastatakse
see umbes nii: “Kui amid tegid seda serbidega, siis miks meie ei tohi
teha grusiinidega?!”.
Meil on ees ebahuvitavad vaidlused, kas
president Saakašvili tegevus oli “oht regionaalsele
julgeolekule”.
Paralleelselt mõelgem sellele, et
hoolimata Teise maailmasõja lõpu pidulikust kuulutamisest 1995.
aastal (Vene sõdurid läksid Saksamaalt ja meie juurest ära)
elame endiselt selle sõja loodud maailmas. Seda ka
õiguslikus mõttes.
Muidugi on rahvusvaheline
õigus vastuolus inimeste õiglustundega. Nagu see kipub olema
igasuguse õigusega.