Head ajad ja halvad ajad
Headel aegadel tehakse plaane, vaadatakse tulevikku ning ollakse lootusrikkad, et ajad lähevad veelgi paremaks. Halbadel aegadel ollakse ettevaatlikud, meenutatakse olnud aegu, kardetakse hullemaks minekut...
Ega ole muidugi täiesti häid või täiesti halbu aegu, nagu pole ka täiesti häid või halbu inimesi või mõtteviise. Nagu öeldakse, on igas halvas asjas ka ehk midagi head - ja vastupidi.
Ometi on nagu siiski märgatav, kas rahvas on ettevõtlik või ettevaatlik - ehk siis, kas tuntakse olevat pigem heas või halvas ajas.
Viimane vene aeg (või nõukogude aeg, kuidas keegi seda nimetab) oli selgesti halb aeg. Ettevõtlus oli nagunii keelatud, aga ega keegi üritanudki ju eriti midagi ette võtta. Ikka tuli olla vaikselt ja tasahilju, et mitte liiga palju tähelepanu äratada. Plaane ei maksnud teha, sest miski polnud kindel. Lohutuseks olid vaid mineviku-meenutused, endiste aegade nostalgia.
Siis tuli pööre. Laulev revolutsioon, iseseisvus, vabadus. Järsku (noh, tegelikult muidugi vähehaaval) avanesid võimalused, tekkisid lootused.
See oli selgesti hea aeg, täis ettevõtmisi, uuendusi, reforme ja kiireid muutusi.
Aga praegune aeg? Kas praegu on head ajad või halvad ajad? - Kuidas võtta.
Peaks ju nagu hea aeg olema - ikkagi oma riik, iseseisvus ja vabadus, võimalusi peaks ju jätkuma.
Ometi ei julge keegi eriti kaugeleulatuvaid tulevikuplaane teha. Püütakse säilitada vähemalt seda, mis on olemas. Kardetakse muutusi, nagu võiksid ajad vaid hullemaks minna. Ettevõtlikkus ja uued ideed tunduvad kahtlased.
Ja näib, et see pole ainult lihtne inimlik kadedus, hirm või laiskus, mis selliseid suhtumisi toidavad tavaliselt - vaid tõeline äratundmine halbadest aegadest.
Veelgi enam. Näib, nagu poleks mingit pööret paremuse poole üldse toimunud. Nii nagu viimasel okupatsiooni-ajal, niisamuti nostalgitsetakse ja igatsetakse tagasi endisi aegu. Taastamine, kaitsmine, restaureerimine, ennistamine - on endiselt kiiduväärsemad kui mistahes uued ideed. Tänapäevaseid olukordi ja suhteid vaadatakse mineviku-sündmuste taustal, kardetakse nende kordumist jne.
Halbadel aegadel on minevik alati tähtsam kui tulevik. Minevikust leitakse mitte ainult lootust vaid ka õigustusi, põhjendusi oleviku hirmudele ja vihkamistele. Headel aegadel pigem andestatakse ja unustatakse, et mineviku taagast vabaneda ning midagi uut ette võtta.
