Kreeka stoitsistlikult ­filosoofilt Epictetuselt pärineb mõttekäik, et päike tõuseb ja särab igal hommikul, vajamata selleks meie palveid või loitse. Niisamuti ei peaks inimene ootama ja eeldama kiitust ja aplausi iga kord, kui ta midagi head korda saadab. Head peaks tegema loomulikult, just nagu päike ennast järjekindlalt ja ilma igasuguse sunnita silmapiiril ilmutab. Ja kui nii on, armastatakse seda inimest sama palavalt nagu päikest. Epictetus oli suur eeskuju ja vaimne õpetaja märksa kuulsamale stoikule, Rooma keisrile Marcus Aureliusele, kelle „Meditatsioonides“ on üleskutse mitte hetkegi raisata tühja arutlemise peale, milline hea inimene olla võiks või olema peaks, vaid lihtsalt olla hea ja näidata head eeskuju. Nüüd ja kohe. Sest keegi meist ei ela igavesti.

Niisugune altruistlik heategemine, ilma omakasupüüdlikkuseta, vähendab stressi ja pikendab eluiga. Aitamise „kaif“ vallandab ajus hea tuju hormoonid, see teeb meid õnnelikuks ja tänulikuks („võrreldes nende vaesekestega on mul siiski hästi läinud“), suurendab rahulolutunnet, juhtides tähelepanu oma eluraskustelt eemale, kinnitavad filosoofide mõtteid tänapäeval numbrite ja tabelite keeles need, kes igapäevaselt inimese tervist ja vaimuseisundit ülikoolides ja meditsiiniasutustes uurivad. Altruism, mida vahepeal peeti pigem negatiivseks kalduvuseks, olevat mõõdukas koguses tervisele siiski märksa kasulikum kui egoism. Tuleb lihtsalt vältida liigset südamesse võtmist ja abistatavale ülemäära kaasa tundmist. Mõõdukus ennekõike, ka heategudes ja heasoovlikkuses. See kõik tundub nii kaunis, sulnis ja lihtne.

Ainult et oleks see siis nii. Ilmaasjata pole eestlaste vanasõnade varamus parastamine, et ükski heategu ei jää karistuseta/karistamata. Jagajale jäävad näpud. Ja omad vitsad peksavad mõnikord tõepoolest, sest head tuleb osata teha. Seda kunsti, nagu paljut muud eluks vajalikku, tuleb õppida. Vähestel tuleb see loomulikult, intuitiivselt, ilma harjutamata välja. Aga suurem osa meist ei mõista sugugi ka mitte tagantjärele, mis siis õigupoolest valesti läks. Nii leiame end olukordadest, kus üks pool on maruvihane, nördinud ja solvunud, sest ootab tehtud heateo eest tänu ja kiitust, aga ei kuule seda mitte. Või on hoopis silmad peos: „Ma tahtsin ju ainult head!“ Aga välja kukkus nagu alati. Altruismist on asi kaugel, kui meie tegevuse eesmärk on hoopis tänuvõlglaste kollektsioneerimine. Nagu kirjutas Aristoteles oma „Nicomachose eetikas“, näivad heategijad märksa rohkem armastavat neid, kellele nad head teevad, kui heateo osaliseks saajad selle tegijaid. Heategija ja tänuvõlglase suhe on pigem nagu laenuandja ja võlgniku suhe – mitte eriti meeldiv.

Enamasti pole hea plaani nässumineku põhjuseks siiski mitte tagamõte, vaid egoistlik eeldamine, iseendast lähtuv mõtlemine – kui mulle meeldiks, siis miks mitte talle – ja teise poole vajaduste ignoreerimine. Oleme ju kohanud inimesi, kes kingivad teistele vaid seda, mis neil endil tuju heaks teeks. Kellele teeb rõõmu soojus, see kingib tekke ja sokke, kellele puhtus, see seepe ja rätikuid, kellele meeldib lõõgastus, kingib spaa-kinkekaarte ja massaažitarvikuid, kes armastab lugeda, kingib raamatuid... Nad tahavad head ja lähtuvad eeldusest – kui miski meeldib mulle, siis meeldib see ju kõigile! Aga et asi oleks veel keerulisem, siis – ega meil pole oma vajadustest ka päris selget pilti. Teame küll, mida me tahame, aga mida meil tegelikult vaja on, seda päris hästi ei tea.

Head peaks tegema loomulikult, just nagu päike ennast järjekindlalt ja ilma igasuguse sunnita silmapiiril ilmutab.

Lapsevanemana, väikeste lastega koos kasvades on niisugused küsimused kiired kerkima. Laps teab kaljukindlalt, et jäätis on talle parim kütus. Harukordselt soe suvi kannustas seda arvamust veel takka. Vanemana tead, et neid tühje kaloreid võib ju iga päev tahta, aga vaja pole neid teps mitte. Tahad olla hea ja lubad jäätist iga kord, kui laps nõuab? Või tahad olla vastutustundlik vanem ja jätad jäätised puhkepäevaseks maiustamiseks? Lasteaiaõpetajad räägivad, et igal sügisel leidub mõni lapsevanem, kes ise ei taha „halb vanem“ olla, lapsele uue harjumuse õpetamisega ebamugavusi valmistada ja last tagant sundida, ning delegeerib vastutuse hea meelega institutsioonile.

Egoistlike beebide teenindamine on lihtne, võrreldes nende musirullidega, kes juba jalad alla saanud ja maailma avastama tõttavad. Siis asendub aplaus iga edukalt sooritatud krooksu ja puuksu pärast ühtäkki keeldude, noomimise ja piiramisega: „ära puutu“, „ära roni“, „ära jookse“, „ära karju“, „ära loobi“, „ära vingu“, „ära löö“, „ära määri“ jne. Mitu päeva, tundi või minutit keegi meist täiskasvanuist niisugust „heasoovlikkust“ välja kannataks? Kui juba poole lause või püüdluse pealt meie reibas algatus maha laidetaks? Et ei saa veel koosolekul mõtet lõpetadagi, kui juba keegi ütleb: halb idee, mõttetu jutt, ärme raiska aega, liigume edasi. Tõmbab ilmselt motivatsiooni alla, mõjub halvasti enesehinnangule ja õõnestab enese­usku. Tahame parimat, aga välja kukub nagu alati…

Loomulikult soovib iga lapsevanem oma lapsele head, selles ei maksa kahelda, aga kuidas nad seda väljendavad, võib erineda. Kes kehtestab end autoritaarselt ja peab pensionieelikuna kuulama oma kolmekümneaastastelt tänulikkuse asemel nördima panevaid etteheiteid. Kes annab lapsele täieliku vabaduse ja kuuleb hiljem täiskasvanud lapselt ikka etteheiteid. Ühele lihtsalt ei meeldi, et teda maha suruti, teisele ei meeldi, et talle piire ei kehtestatud. Lapsed ongi erinevad ja vajavad eri asju – erinevaid taktikaid, erinevat lähenemist. Tänu oodata on aga viga – see on omakasupüüdlik tegu, aga mitte heategu.

Oktoobris on sobiv ­meenutada, et kuigi paljud meist, kes lapse juba kooli saatsid, delegeerisid õpetamise järgmisele institutsioonile, tasub ka ise vaeva näha ja tarkuste jagamisel kaasa lüüa. Alles mõnda aega tagasi oli kingapaelte sidumine üks olulisemaid iseseisvaks eluks vajalikke asju, mida lapsevanem lapsele õpetas – kui ei osanud paelu siduda, siis ei saanud õue minna. Tänapäeval on pusasse kiskuvate paelte asemel hoopis takjapaelad, mis laste elu märksa lihtsamaks teevad. Olulisim oskus, mida lapsele õpetada, näib olevat hoopis ei ütlemine ehk kriitiline mõtlemine – et ta oskaks tulevikus mitte iga sõbra hullu ideega kaasa joosta, mitte igale palvele vastata. Epictetus ütles: mõtle hästi järele, enne kui midagi teed. Pärast on juba hilja. Lendu lastud sõna enam kinni ei püüa ja tehtud tegu tagasi ei võta.

Mässigem end siis septembri jahedatel täherikastel õhtutel neisse pehmetesse kingiks saadud tekkidesse, võtkem ligi raamat, soovitatavalt mõni stoitsistlik tüvitekst, ja lugegem lastele sealt eluks vajalikke tarkusi ette. Unejutu asemel. Ja tehkem seda nii nagu päike – ilma tänu ja kiitust ootamata. Vabatahtlikult, aga järjekindlalt.