Hiiglaste lahkumine
Vähem kui kaks aastat tagasi, 14. märtsil 2006 lahkus president Lennart Meri. Kaksteist päeva hiljem, tol rõskel ja sombusel ärasaatmise päeval Kaarli kirikus, luges näitleja Aarne Üksküla ette Jaan Krossi kirjutatud järelehüüde. Kross ise oli vana sõbra lahkumise juures viibimiseks liiga haige. Eeloleval laupäeval asub samast kirikust viimsele teekonnale vanameister Jaan Kross ise. Koos Jaan Krossi lahkumisega lõppes hiiglaste ajajärk Eesti elus.
See on veider vaikusehetk, mis paneb kõrvus kumisema. Lahkus üks inimene, kuid kaotus on palju suurem. See on väikese rahva eripära, mille nii täpselt sõnastas Lennart Meri: Eestile on kombeks igal alal üks suurmees korraga. Üks Riigimees, üks Kirjanik, üks Maletaja, üks Laulja, üks Lavastaja, üks Koorijuht, üks Helilooja... Ja kui nad lahkuvad, siis pole kedagi nende kohta üle võtmas. Sest need, kes selleks võiksid sobida, alles kasvavad alusmetsa varjus.
Juba Lennart Meri ja tema lähemate sõprade lahkumise ajal tekkis tunne, et kui sõjaeelse põlvkonna suurmehed lahkuvad, siis pole neile mantlipärijaid näha. Kui hiiglased lahkuvad, siis on nende mõtete, sõnade ja tegude jäljed nii suured, et keegi ei suuda neid täita. Järeltulijad võivad küll lahkunute õlgadele tõusta, kuid mitte neid asendada.
On väärilisi, kuid nad ei ole veel tõusnud igapäevaelu ülapoolele. Nad alles kasvavad, nad alles koguvad tarkust ja teadmisi. Ja selge on vaid see, et hiiglased ei kasva kisklevast koerakarjast, kes vabaks jäänud koha ümber lõrisevad.
Laenan Kalev Kesküla sõnu tema järelehüüdest Jaan Krossile tänases Eesti Ekspressis ja laiendan neid tema väärikatele põlvkonnakaaslastele: nad olid haritud ja hiilgava analüütilise mõistusega, meeletult töökad mehed, silla hoidjad vana ja uue eesti aja vahel. Nad kandsid esimese vabariigi kombeid, väärtussüsteemi ja aukoodeksit. Mõni neist oli oma suuruse juures uskumatult tagasihoidlik, mis vaid suurendab imetlust.
On autoriteeti, mis käib kaasas ametikohaga, ja on autoriteeti, mis käib kaasas inimesega. Nii Lennart Meri kui ka Jaan Krossi puhul polnud tegelikult oluline, millist formaalset rolli nad parasjagu täitsid, sest nende mõtte, teo ja sõna kaalukus lähtus neist endist ja liikus nendega kaasa kõikjale, kus nad ennast ilmutasid. Nende mõjujõud oli ainult nende endi kätes ja seda ei saanud poliitilise sekeldamise kaudu ära võtta mingi võim.
Kahju, et Lennart Meri ei jõudnud kirjutada memuaare. Kuigi ta tavatses küsijatele selle kohta ikka midagi lootusrikast lubada, jäi tema sadadesse riiulimeetritesse ulatuv isiklik arhiiv raamatuks kirjutamata. Niimoodi kadus ära üks ajajärk, jätmata suurmehe elust nii vajalikku omasõnalist kokkuvõtet. Presidendi kantseleiski Kadriorus on hävitatud Meri-aegset kirjavahetust.
Meie kõigi õnneks avaldas Jaan Kross 2003. aastal oma elust jutustava raamatu "Kallid kaasteelised". Ta lõpetas selle sõnadega: "Aga kui [-] peaks selguma, et ma seda enam ei viitsi või ei tule sellega enam toime - pigem, jah, nii -, siis on käesolevas ja sellega nüüd lõpetatavas köites kirjutatu - arvesse võttes meie vastava pinnase-töötluse h õ r e d u s t - ehk ometi mingil määral fikseerimist väärt."
Vanameisterlikult barokne sõnakasutus, ometi nii selge mõttega. Jaan Kross jõudis oma mälestuste teise osa valmis kirjutada ja seda hoiame raamatuna käes juba veebruarikuus. Siis jätkame üheskoos, kaasteelistena, rändamist läbi eesti aja.
