Hiina kui supervõimu probleemidest
Teisalt aga küsigem: kas on siiski võimalik, et kogu maakera maismaast 6,5% ja 5% maailma elanikkonnast omav riik on võimeline veel paljude aastakümnete kestel täitma oma senist juhtrolli globaalses majanduses, poliitikas ning teaduses? Ilmselt mitte; pealegi möödusid esimesed hegemoonia aastakümned fantastiliselt kiiresti! 2003. aastal Iraaki tunginud ameeriklased on end Mesopotaamias nii kapitaalselt igas mõttes täis teinud, et juba lähitulevikus tuleb neil sealmail valida väga halbade või lausa totaalselt lootusetute arengustsenaariumide vahel. Ja olukorda ei paranda sugugi ka kõige valjuhäälsem propaganda.
Tähendusrikkalt just samal aastal edestas Hiina Rahvavabariik USAd parima investeerimispaigana. 2008. aastal algas Ameerikas seni kestev majanduskriis, sest riiklikud ja eravõlad ületasid kõik mõistusepärased piirid. Ilmselt hiljemalt aastal 2040 ületab Hiina rahvuslik koguprodukt Ameerika Ühendriikide oma.
Veel seni peamiselt odavaid tarbekaupu tootev Hiina majandus üha enam siseneb näiteks elektrooniliste eksportoodete valdkonda, illegaalse piraatplagiaadi kaasabil. Samal ajal, kui USA vihastas oma üleoleva poliitikaga enda vastu paljude erinevate maade elanikke, suutsid hiinlased sõlmida hulgaliselt kasulikke majanduslikke sidemeid üle kogu maailma. Eriti hindavad neid sellised nn paariariigid nagu Iraan, Põhja-Korea, Sudaan, Birma, Kongo, Kuuba.
Teisalt seisavad Hiina kui võimaliku uue hüpervõimu ees ka mitmed fundamentaalsed väljakutsed. Esiteks ei ole tema elanikkond läbilõikelis-piisavalt haritud. Teiseks ei jahi hiinlased üleilmses ulatuses piisavalt konkurentsivõimeliselt (eriti USA ja Euroliiduga võrreldes) intellektuaalseid talente.
Kusjuures ameeriklastel on veel praegugi oluline edumaa isegi eurooplaste ees. Üheks põhjuseks on naturalisatsioonipoliitika. Kui Ühendriikide green card annab immigrandile võimaluse mõne aasta möödudes taotleda kodakondsust, siis näiteks Euroopas on olukord komplitseeritum, kuna sealsed riigid juba puhtajalooliselt ei vaatle end Uue Maailma klassikaliste immigratsioonimaadena.
Seetõttu jäi näiteks Saksamaal 2006. aastal täitmata 22 000 arvutispetsialisti ametikohta, kuna kohalikud naturalisatsioonitingimused tundusid potentsiaalsetele kodanikele liiga karmid. Seega on Saksa vastavatel ametnikel enam kui küllaldaselt mitmesuguselt-õpetlikku mõtlemisainest. Hiina aga saadab igal aastal välismaale õppima (eelkõige tipparvuti (ja mitte ainult seda)-tehnoloogiat) igal aastal sadu tuhandeid üliõpilasi, kellest ca 85% jääb alatiseks või pikemaks ajaks välismaale. Sealt aga tuleb Hiinasse tööle või õppima liiga vähe andekaid inimesi. Samuti ei ole hiina õppeprogrammides pööratud küllaldaselt tähelepanu õppurite innovatiivse mõtteviisi arendamisele. Kolmandaks napib Hiinas rahvusvaheliselt arvestatavaid teadlasi ja insenere. Neljandaks vaenab maad ajalooliselt-igipõline korruptsioon ja nepotism.
Omaette superprobleemiks on hiinlaste mentaliteet. Tegemist maailma elanike arvult suurima riigiga – vähemalt 1 400 000 000 inimest. Samas on hiinlaste mentaliteet aga ülimalt enesekeskne, ühel välismaalasest-muulasel on pärishiinlaseks tegelikult võimatu saada. Isegi küsimus: „Kas nn han-hiinlaseks on võimalik saada?” tekitab vastajas sisemist segadust. Hiina juhtkond muidugi teadvustab endale probleemi olemust, kuid erinevalt Ameerika Ühendriikidest panustab hoopis umbes 55 miljoni välishiinlase (huatcao) lojaalsele lobitööle vähemal 160 riigis ajaloolise kodumaa huvides. Viimased kontrollivad suuremal või vähemal määral ca 2 triljoni USD ulatuses hõlmatavat asukohamaade majandust. Lisaks nõuavad Hiina võimud väliskorporatsioonidelt (näiteks General Electric Company; Motorola jt.) kohalike spetsialistide väljaõpetamist jms.
Ometigi tundub mulle, et käesoleval sajandil ei kujune Hiina Rahvavabariigist Ameerika Ühendriikide taolist ülivõimu – ta on liiga etnotsentriline. Globaliseerunud maailmatunnetusega ameerikakeelsed eri rahvustest-rassidest andekad inimesed oma valdavas enamuses tunneksid end Hiinas küllaltki võõrastena. Seega taastaks Hiina teataval määral vaid kunagise, Mihhail Gorbatšovi initsiatiivil mahamängitud-maetud, bipolaarse maailma. Ja ei midagi enamat.
