Hobujõuga Euroopasse
Üks soome ajakirjanik küsis mult kunagi, et miks eestlased tahavad olla kõik nii edukad, miks nad ei või niisama olla. Miks me ei taha olla näiteks niisama head õpetajad või head arstid, teha oma igapäevast tööd lihtsalt hästi ja elada rahulikult oma igapäevast elu? Mikas eestlased nii kohutavalt pingutavad? Tõepoolest, meil on edu esimene mehetunnus, meil on edukate daamide organisatsioon ja isegi edukate laste organistatsioon. Ma ei kujuta ette, et Soomes oleks edukate laste organisatsioon (Menestyvien Lasten Järjestö). Või kuidas kõlaks seesama inglise või saksa keeles? Organization of Successful Children? Bund der Erfolgreichen Kinder? Kõlab nagu paroodia. Aga ei, Eestis on see tegelikkus ja keegi ei naera.
Püüdsin siis seletada, et Eestis muudmoodi ei saa, kui et rebestad, ninast veri väljas. See ei ole mingi turvaühiskond, kus keegi sind järgi ootab või abistava käe sirutab. Pead olema edukas, et üldse elada inimväärset elu, näiteks et oleks võimalik täita selliseid põhjamaade tavalise elu standardeid (otsa kodumasinaid ja üks kord aastas reisida). Kui lased elul lihtsalt minna nagu ta läheb, teed oma tavalist kutsetööd, ei riski, ei kombineeri ega mahhineeri, on raske ots otsaga kokku tulla.
Soome ajakirjanik kuulas, aga ma ei veennud teda. Lihtsalt need mõttekäigud olid talle väga võõrad, ta ei saanud aru.
Kui mõned aastad tagasi esimesed eestlased laia maailma karjääri tegema läksid, tuli sageli positiivset vastukaja, mis sageli polnudki pelk viisakus ega imestus, et raudse eesriide taga üldse tööd osatakse teha. Et eestlased on nii õpivõimelised ja läbilöögivõimelised. Juhtimisekspert Aavo Kokk võrdles eestlasi kunagiste foiniiklastega, kes omal ajal samuti seisid mitmel pool maailmas positiivsete muutuste ja algatuste taga. Kindlasti on eestlastes hea segu idaeuroopa karastatud pauerit ja saksa kultuuri mõjust pärit protestantlikku vaimu, töörabamise kultust positiivses mõttes. Surnuks töötamist ei poetiseeri paljud kultuurid just sama intensiivselt nagu meie oma – tuletagem meelde järelhüüdeid, kus ülistatakse varalahkunuid, kes ei võtnud aastate kaupa välja puhkust ja rabasid ka nädalavahetustel. Et siis viiekümneselt maine teekond lõpetada.
Võib-olla on see minu paranoia, aga viimasel ajal välismaailmaga suheldes on mul jäänud tunne, et eestlaste innukus ei tekita enam kiiduavaldusi, vaid ajab inimkeskselt mõtlevale eurooplasele hirmu peale. Mida küll toob kaasa see väike tige inimtankidiviis, kes piiride avanedes üle ujutab läänemaade õdusad tööjõuturud?
Soome ametiühingute teemaarendusi on eesti meedia võimendanud pigem parastavas toonis—et kardavad, kui tuleb meie ennastsalgav lööktööjõud, bussjuhid, kes võivad teha 16-tunniseid tööpäevi ja medõed, kes on ellujäämiskes harjunud töötama kahel töökohal. Huvitav on see, et me oleme harjunud seda masohhismi poetiseerima, et ei näe selle varjukülgi. On ju selge, et sellise töörabamise puhul pole mõtet rääkida kvaliteetsest elust.
Eestlaste tigedat läbimurdmissoovi ja agressiivset enesekehtestamisindu kumab läbi ka kogu europarlamendi kampaaniast. Kampaania võitlusvalmidust ja sõjakust on kommenteerinud juba mitmed arvamusliidrid ja meediakommentaatorid. Leidnud pärast NL-ist irdumist uue vaenlase, läheb väike südi Eesti jälle sõtta, murdma vana laiska Euroopat, teda vaimselt läbi raputama.
Reformierakonna loosungil on lausa kirjas, et minnakse Euroopasse seisma Eesti edu eest. Res Publica “Murrame läbi!” kallal on juba piisavalt ilgutud. Saab näha, mis juhtub, kui väike riiukukkede kamp soliidses parlamentääride selstkonnas sabasulgi soputab.
Olen Eesti valimiskampaaniate kõrval silma peal hoinud ka soome eurovalimistel. Millest räägitakse on nagu arvata öö ja päev. Näiteks võeti ühes valimisstuudios üles kaks teemat, millest minu teada pole rääkinud ükski Eesti eurokandidaat. Nimelt on Euroopa parlamendis aktuaalne teema kemikaalide ohutus, nagu sain aru, valmistatakse ette lausa mingit direktiivi, mis sunnib enam tegelema olmekeemia ohutusega. Kaardistataks kogu EL-is kaubastatav olmekeemia, et oleks teada, mis ainetega on õieti tegemist ja seda muidugi mitte mingist teaduslikust uudishimust, vaid ikka sellest, et tagada ohutus tarbijate ja keskkonna suhtes.
Veel arutleti pikalt geenimuteeritud toidu teemal: kuidas sellesse suhtuda, kas lasta turule ja lubada viljelemist. Järjekordselt oli põhiprobleem selles: missugune on geenimuteeritud toidu tegelik mõju inimesele ja keskkonnale. Geenimteeritud toidu teema oli Eestis pisut kõneks, kui saabusid esimesed teated selle turulepaiskamisest USA-s. Valmiskampaania raames ei ole märganud, et keegi teemaga tegelnuks (võimalik et mõni põllumees Rahvaerakonnast on rääkinud puhtast Eesti toidust, aga siin on rõhuasetus olnud ikka siseturu kaitsel ja mitte mõttel, et kuidas muteeritud taimed keskkonna suhtes käituvad või mis mõju on neil inimorganismile.)
Ilmselt teavad poliitikud, et valijate enamik ei huvitu nn. turvateemadest, et pole ka harjutud üldse mõtlema globaalsetes kategooriates, mida nõuab keskkonnatemaatika. Kandidaatidest ainsana ajab keskkonnajuttu Marek Strandberg, kelle alternatiivse energia programm tõuseb ainsana kõrgemale kodutanuma võõra eest hoidmise retoorikast. Aga tema paraku ei esinda parteisid, millesse kuulumine näib olevat parlamenti pääsemise tingimuseks.
Paar päeva tagasi toimus ohtlik põleng Tallinna külje all Maardus, kus lõõmasid erinevad kemikaalid. Kiretu informatsioon teatas, et toksiliste ainete kontsentratsioon ületas lubatu kümneid kordi ja et kui tuule suund oleks olnud teine, tulnuks kaaluda 100 000 elanikuga Lasnamäe evakueerimist. Raudtee ei lõpetanud tööd, ehkki Päästeamet nõudis ja inimesed uudistasid toimuvat, ehkki neid püüti laiali ajada. Nüüd hakatakse küll lähemalt uurima, mis tegelikult põlengus maha sadas ja milline on selle mõju keskkonnale ja kaudselt muidugi inimestele. Tossulont oli nimelt üle Maardu järve sirutunud, mis on teatavasti harrastuskalameeste menupaik. Edasi vast fantaseerib igaüks ise.
Aiman, et mõnigi kommenteerib eelnevalt: tädi ajab siin mingit lõtva juttu. Ometi oleks mind valijana huvitanud, kuidas kommentereivad kandidaadid keskkonna ohutuse temaatikat ja mitte ainult sellest aspektist, et las jääda üksi puu. Tegemist on ju ühe prioriteetse euroteemaga: keskkonna ja inimese väljavaated selles. Maimu Berg saatis küll paar päeva tagasi laiali propaganadameili, milles kinnitas, et talle on Eestimaa loodus tähtis. Kuid plakatil kaitseb ta Eesti krooni (millel, nagu juba palju räägtud, pole europarlamendi repertuaariga mingit pistmist). Samas on selge, et keskonnateema pole mingi pehme kodukanditeema, vaid haakub kõige otsesemalt majandusega. Näiteks oleks huvitav teada, kui palju on mingi erakond valmis ohverdama keskkonda majandusedu nimel.
Millegipärast on mul eesti esindajate saabumisest Europarlamenti selline kujutluspilt: uute mustade megadzhiipidega noorukid saabuvad tuka lehvides uhkes kaares kohale, aga märkavad siis, et Euroopa kitsukestel tänavatel vurisevad mänguautosid meenutavad kollased ja rohelised elektriautod, mille maksimumkiirus on kuuekümne ringis ja mille põhilised näitajad pole mitte hobujõud, vaid säästlikkus ja inimsõbralikkus. Kindlasti pöörab osa noorukeid kohe tagasi, kurtes, et siin pole ju kusagil sõita, osa püüab aga elektriautodes istuvatele vanuritele selgitada, kui äge oleks tunnetada V-8 tukslemist tuharate all. Vanurid naeratavad sõbralikult, aga oma jõuvankrikesest ei loobu: nad on sellega harjunud, iste on pehme ja ergonoomiline, kiirus paras – rohkem pole ju vaja, aega on küll. Õhk on puhas ja pole ka karta, et kellegi kängururaud teise sodiks lükkab.
