Isapuhkus õõnestab Eesti meeste edukuvandit

Ma olen naine, aga mõtlen, et mehena ma täitsa tahaksin olla Eestis isa, sest siin on üks maailma kõige isasõbralikumaid lapsehoolduspuhkuse süsteeme. Esiteks – kui paljud riigid hüvitavad töölt lapsega koju jäävatele vanematele nende harjumuspärase sissetuleku!? Eestis ulatub vanemahüvitis kolmekordse keskmise palgani. Pole ju paha. Teiseks, riik ei otsusta meil perede eest ära, et just emad ja mitte isad sobivad laste eest hoolitsema. Süsteem jätab vanemate omavahelise tööjaotuse iga paari enda otsustada. Kolmandaks, vanemahüvitisega kaetud hoolduspuhkus on pikk, tervelt poolteist aastat. Mõlemad jõuavad soovi korral lapsega kodus olla.

Kuidas seletada nii soodsa ja paindliku süsteemi taustal tõsiasja, et tervelt 98 protsenti isadest loobub täielikult oma õigusest korraks tööle selg keerata? Kui meie läänenaabrite meeste enamik kasutab hoolduspuhkust, siis Eesti mees näib olevat täitsa eri tõug, sest tegutseb otse vastupidi. Alla kolmeaastaste laste isad paistavad silma iseäranis vilka töötamise poolest. Millest selline paradoks?

Üks tugev mõjutaja on vaieldamatult rinnapiimaideoloogia. Meil kannavad seda pigem emad-isad ise, mitte niivõrd riik. Usutakse, et emad on juba raseduse käigus lastega kokku kasvanud ja programmeeritud neile unes ja ärkvel parimat pakkuma. Lapsele parima pakkumise tuumaks peetakse emapiima. Tõsi, vaid harvad sangaremad imetavad poolteist aastat täis, aga imetamise lõppedes on kõik juba harjunud, et ema on kodus, isa tööl, ja nii see elukene veereb.

Oluline isapuhkuse kasutamise piiraja on ka hirm, et lapse kasuks tööelu katkestamine pidurdab, kui mitte ei hävita meeste karjääri. Mehe üldine edu taandatakse professionaalsele edule. Tugeva ja toimeka naise kuvand näib seevastu sisaldavat teisigi rolle – ema, abikaasa, kas või glamuuritar või kokandushuviline. Karjääriga mängimine on meestele midagi hoopis saatuslikumat kui naistele. Meeste edukuvandi töökesksust saab põhjendada ka heaoluühiskondade tööturgude soolise segregatsiooniga (ehk kuidas on naised ja mehed esindatud tippäris või poliitiliste liidrite seas, või missugune on lõhe naiste ja meeste palkade vahel).

Tööaskeldustest, -mõtetest ning tööga seotud tutvusringist eemaldumine ning mähkmete, uneaegade ja liivakastimaailma sukeldumine ei pruugi kõigutada mitte üksnes mehe edukuvandit, vaid võib koguni hakata tasapisi õõnestama tema maskuliinset identiteeti. Kui naine kärutab lapsega ringi, kohtub ta päevas ikka paari-kolme, kui mitte kümnete omasuguste emmedega. Selline müttamine võib küll tüüdata, kuid on kahtlemata normaalne periood elus – kõik naised, kellel on lapsed, teevad selle läbi. Aga mida tunneb isapuhkusel mees? Mitte ükski teine mees ei ela tema elu, ta on oma argikogemusega üksi, sookaaslastest nii füüsiliselt kui vaimselt isoleeritud. Lisaks on ta teinud midagi tervele mõistusele vastuvõetamatut – vahetanud ühiskonnas kõrgelt väärtustatud professionaalse rolli lapsekeskse eluviisi vastu, mille sünonüümideks on “niisama kodus istumine” ja “mittemillegi tegemine”. Kui kõnealuses valdkonnas kasutatavate terminite ja maskuliinsuse konflikti kallal veel norida, siis normaalne mees ei väärtusta “lapsehoolduspuhkust”, sest on ju “puhkus” – lõõgastushetk tõsiseltvõetavate, edasiviivate  tegevuste ehk siis töö vahel. Ja loomulikult ei v õta ta ka “emapalka”, sest ta on mees, mitte mõni memm.

Sageli on nii, et elu muutub kirjumaks, aga seadused eeldavad ikka kõigilt üht “õiget” käitumist. Mis puutub isapuhkusse, siis Eestis on vastupidi – riik on avangard, isad-emad konservatiivsed pidurid.

Autor on sotsioloog, Dr Ruta Kruuda fondi stipendiaat meeste ületöötamise kultuuri uurimisel.