Jaan Tõnissonist Värske Rõhuni
Üks eesti kultuuri ja teaduse emakeelseid lätteid on
olnud seltsielu. Ajalugu meenutades: kui rahvuseepose loomisele pandi 1838.
aastal alus tollal saksakeelses Õpetatud Eesti Seltsis, mis taastatuna
ja eestikeelsena tegutseb ka tänapäeval, siis 1872. aastal pandi alus
Eesti Kirjameeste Seltsile, mis oli tubli samm edasi. Eestlane vabanes
järk-järgult maarahvast eksoodi seisusest ja alguse sai kõige
laiemas mõttes kultuuri uurimine ja vanavara kogumine n-ö
seestpoolt. Kui 1893. aastal venestuse harjal Eesti Kirjameeste Selts suleti,
jäid omakultuuri edendamisega tegelema nii Eesti Üliõpilaste
Selts kui ka järjest tekkivad mitut masti muud ühendused,
näiteks vabatahtlikud tuletõrjeühingud.
Eesti Kirjanduse Selts, mille juubeliaastat alustati 23.
märtsil Tallinnas konverentsiga, astus Tartus ellu siis, kui Noor-Eesti
oli oma sihid juba seadnud ja sõnastanud. EKSi asutamine ja ajalugu on
kuulsusrikas ning seotud Villem Reimani, Jaan Jõgeveri, Jaan
Tõnissoni ja Anton Jürgensteini ideedega. Seltsi asutamise
eesmärk oli täita pärast Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemist
tekkinud vaakum uue, üldharidusliku ja rahvavalgustusliku seltsiga, kuid
hiljem sellest ideest loobuti ja hakati pooldama kitsama, kirjanduse, teaduste
ning kunstide edendamise seltsi asutamist. Esialgsete nimevariantide –
Eesti Teaduste Selts, Hariduse Selts, Kirjanduse, Teaduse ja Kunsti Selts
– järel tekkinud vaidluste käigus varasemate Eesti Kirjameeste
Seltsi liikmete ja nooreestlaste vahel valiti uue seltsi nimeks Eesti
Kirjanduse Selts. Põhikiri kinnitati Riias 8. juunil 1907, seltsi
avakoosolek toimus Tartus Vanemuises sama aasta 6. augustil. Aasta
lõpuks oli EKSil juba 400 liiget.
Tegelikult kujunes seltsi
haare ja tegevus tõusvas joones üsna universaalseks,
hõlmates kirjavara tervikuna ja olles aluseks paljudele poole sajandi
pikkuse katkestuse üle elanud ja tänaseni kestvatele
ettevõtmistele. Esimeseks toonaseks sammuks oli ajakirja Keel ja
Kirjandus eelkäija Eesti Kirjanduse oma tiiva alla võtmine. Enne
Eesti Kirjanikkude Liitu, mis sai teoks iseseisvuse tingimustes 1922. aastal,
ja Kultuurkapitali asutamist pidas selts kirjanduslikke koosolekuid ja auhindas
uudiskirjandust, lisaks tegeldi kirjakeele ühtlustamise, kirjandus-,
kultuuri- ja ajaloolise materjali kogumise ja avaldamisega.
1930.
aastaiks kujunes EKSist üks suuremaid Eesti kirjastusi, mille märgiga
muu hulgas ilmusid maakondlikud koguteosed ja sellised sarjad nagu
“Elav teadus” ja “Suurmeeste elulood”. EKSi ja Eesti
Rahva Muuseumi ühisettevõttena loodi 1921. aastal Eesti
Bibliograafia Asutis ja seltsi arhiivist kujunes 1929. aastal praegu Eesti
Kirjandusmuuseumi koosseisu kuuluv Eesti Kultuurilooline Arhiiv. 1932. aastal
osteti Kultuurkapitali toel Eesti Kirjanikkude Liiduga kahasse maja Tartus
tollase nimega Aia, praeguse nimega Vanemuise tänavas, mida nüüd
tagastatuna tuntakse Tartu Kirjanduse Majana. 1935. aastal tähistati
EKSi eestvõttel üle kogu maa eesti raamatu aastat. Muuseas
tuleb ka EKSi puhul rõhutada Friedebert Tuglase väsimatut
jõudlust – aastatel 1929–1940 täitis ta seltsi esimehe
kohustusi.
1940. aastaks oli EKSil üle kogu maa
ligi 2000 liiget. Kuid kurjade aegade tulekul natsionaliseeriti
trükikoda ja selts suleti ning majas, millest oli just saanud üks
eesti vaimuelu keskusi, peremehetses sõja järel aastakümneid
KGB. Kui Eesti Kirjanike Liit on läbi aegade oma järjepidevust
üritanud hoida, siis Eesti Kirjanduse Selts taastati ametlikult alles
1993. aastal Ain Kaalepi, Kaljo Villako ja Peeter Oleski
eestvõttel. Maja saadi tagasi alles 1995. aast
al.
EKSi esimeesteks on olnud uuematel aegadel laialdaste
kultuurihuvidega arstiteadlane Kaljo Villako, Peeter Olesk, Peeter Tulviste ja
praegu Tallinnas Eesti Instituuti juhtiv Toomas Liivamägi.
Entuasiastlikult on EKSi ettevõtmiste eest seisnud luuletaja ja
toimetaja Johnny B. Isotamm, filosoof Ülo Matjus ja toimetaja Mart Orav.
Kuid EKSi töökorraldus on seatud nii, et
organisatsiooniline tegevus ja palgaline koormus langeb peamiselt
sekretäri õlgadele. Needki on olnud nimekad: kirjandusteadlane Mart
Velsker, ajakirjanik Õnne Pärl, kes praegu elab ja peab blogi
Kabulis, Katrin Raid, kes kirjutas ametis olles valmis raamatu “Loomise
lugu” Eesti Kirjanikkude Liidu ajaloost. Praegune Kultuuriministeeriumi
kirjandusnõunik Krista Ojasaar jõudis sekretäriametis oma
esimese luulekoguni.
Taastatud EKS on välja andnud rea
väärtteoseid: näiteks neljas köites ilmunud Jaan Roosi
päevaraamat “Läbi punase öö” või Mart
Orava ja Enn Nõu koostatud monumentaalse artikli- ja dokumendikoguta
“Tõotan ustavaks jääda. Eesti Vabariigi Valitsus
1940–1992”, mis sõlmib kokku riikliku järjepidevuse
lahtisi otsi. Selle raamatu väljaandmine tähendas ühtlasi
kohustuse täitmist oma auliikme, Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis
viimase peaministri presidendi kohustustes Heinrich Marga mälestuse
suhtes. Teistest uue EKSi ajal auliikmeiks valituist olgu nimetatud Ain Kaalep,
Vaime Kabur, Kai Laitinen, Arvo Mägi, Enn Nõu, Elle
Tarik.
Kui võrrelda omaaegset ja praegust Eesti
Kirjanduse Seltsi, siis tundub küll, et aastate lisandudes on EKS
sisemiselt tegelikult noorenenud. Praegusaja Eesti Kirjanduse Seltsi
ettevõtmistes annavad rohkem tooni kirjandust ja kultuuri
populariseerivad üritused: kirjanduse ülevaatekoosolekud ja
tähtpäevakonverentsid, seminarid ja koos Kirjandusmuuseumiga
korraldatud Kevadkoolid, regulaarseks saanud suurematest üritustest
kirjandusfestival “Prima Vista” Tartus, “Sotsia”
Tallinnas ja osavõtt Vanemuise kultuuritänava aktsioonist. Üks
EKSile uuesti hoogu andnud üritusi oli 2000. aastal toimunud Eesti raamatu
aasta, millest selts sai pärandiks kohalike aktivistide võrgu.
Noortepärasuse annab EKSile kirjandusliku loomingu ühendamine
moodsa meedia võimalustega, nagu seda on demonstreerinud Andres Keili
eestvedamisel teoks saanud “Kirjanduslikud laupäevakud”,
samuti EKSi tiiva alt ilmuv ajakiri Vihik ja nüüdseks juba iseseisva
mtüna pesast välja lennanud päris noorte kirjandusajakiri
Värske Rõhk koos oma raamatukoguga, milles teiste hulgas on ilmunud
Jim Ashilevi esikraamat.
EKS elab ja toimib ja lehvitab vaimu. 2001.
aastast alates on selts assotsieerunud Eesti Teaduste Akadeemiaga ja see on ka
põhjus, miks juubeliaasta ürituste sarja avas konverents Tallinnas.