Janek Luts Tiit Blaat / Eesti Ekspress

Kirglikke, erutusest vabisevaid mehi ja naisi, kes vahutava suuga jutlustavad kakskümmend aastat tagasi asetleidnud sündmuste kohta oma kitsast nägemust, on täna juba vähem kui viie aasta eest. Sõnavõtud ja meenutused on muutunud üldistavamaks ja tasakaalukamaks.

Ju on meile kõigile selgeks saanud, et toimunu polnud kellegi soolo. Öölaulupeod ja fosforiidisõda, Rahvarinne ja Eesti Kongress, ERSP ja Interrinne kujundasid seisukohti ja panid rahva liikuma. Hõõrumised ja teravad vastasseisud viisid kompromissideni, mis tõid tulemuse – Eesti Vabariigi.

Mida tehti õigesti, mida valesti, on Absoluutse Täppisteaduse Tagantjärele Tarkus, ja selles teadusharus juba “professoreid” jagub. Eestlastel pole aga nurisemiseks põhjust, kui vaadelda tänast seisu võrdluses nende riikidega, mis koos meiega 20 aastat tagasi punaimpeeriumist vabaks pääsesid.

Mis on Eesti Vabariigi edu taga? Pakun, et meie põhiseadus, mis on taganud demokraatia. Kodakondsuspoliitika, mis andis meile kindlustunde. Omandireform, mis pani meid tundma end vaba riigi kodanikena. Rahareform, mis haakis Eesti lahti devalveerunud rublast. Igaüks võib seda nimekirja täiendada ja igaüks võib seda valikut kiruda. Ei toonud need reformid ju 24 tunniga õnne kõigi õuele.

20 aastat on lühike aeg, et vabaneda igat sorti minevikuvarjudest. Vaidlused, kes oli purpurpunane, kes õrnalt roosa ja kes valgemast valgem sinimustade alatoonidega, käivad edasi. KGB varjud ei kao veel lähema paarikümne aastaga. Ja ega kao veel lähema kümnendi jooksul püüd vaielda, kes nimeliselt iseseisvuse taastamisest kõige rohkem võitis ja kes kaotas. Aga sellele vaatamata – õnnitlused kõigile!