Janek Luts: Kas Eestis on meestel elu pärast neljakümnendaid?
Aukartustäratav on avalikkuse kirg ja usinus kõikvõimalikke rahvusvahelisi ja kohalikke edetabeleid jälgida. Kusagil tõuseme, kusagil langeme ning oh seda rõõmu ja muret segiläbi. Ainus, mis tihti jääb tähelepanuta, on küsimus “ja mis siis?”.
Kas üle neljakümnene mees on noor või vana? Tabelites ja karjääris parematele kohtadele kihutajate saavutuste hind väljastatakse selles vanuses tihti opilaual. Või peavõiduna – hauakivi paigaldades. Hea kolleeg Toomas räägib tänases Ekspressis avameelselt, mis temaga juhtus, kui elus tasakaal paigast läks. Tal vedas, pääses napilt peavõidust.
Tiit Hennoste pani meie ühiskonnale tervikuna tabava diagnoosi: “Kõrgel valitsevad mehed, kes pole ennast veel surnuks töötanud. All joovad mehed, kes pole ennast veel surnuks joonud. Ja keskel on naiste valitsetav paks kiht. Selline ühiskond ei ole kuidagi jätkusuutlik, tee mida tahad.”
Riik annab vastulöögi ikka kampaania korras – riputab tänavale plakatid, keelab, piirab, tõstab aktsiise. Samal ajal on avalik ruum paks fatalistlikest ettekuulutustest. Ära unista väärikast vanaduspõlvest, kui sa täna ei rabele! Vananevad inimesed on tulevikus ühiskonnale talumatu koorem!
Istuvad mehed ja mõtlevad: miks siis oma elu väga pikaks venitada, kui saab elada siin ja praegu ning tervisthävitava naudinguga? Loodan, et suurem osa meestest leiab siiski elu mõtte, mis on suurem kui 42.
