Janek Luts: Reinsalu ootamatud valikud

Tänaseks on selge, et kõik Eesti erakonnad tõmblevad muutustes.

Mööngem: Rohelised keesid üle, Rahvaliit läks halvaks ja Keskerakond keeras viimasel kongressil poti all ainult tuld väiksemaks. Reformierakonnas on värskemad palad pinnale tõusmas ning sotsid otsivad ikka oma uba. IRLis käib aga tugev küpsetamisprotsess.

Urmas Reinsalu esimeheks saamine oli selge juba enne Suurkogu. Seni pole värske esimees midagi juhuse hooleks jätnud, tõustes Eesti poliitikataevas pikkamööda tähekesest poliitplaneediks.

Nüüd on aga kätte jõudnud olukord, kus elu tegi Rein­salu plaanidesse ootamatud muutused.

Mart Laar on maksnud aastatepikkuse rabelemise eest väga kõrget hinda (tervist talle ja kiiret parenemist!). Urmas Reinsalu seisab äkitselt valikute ees: kes, kus ja kuidas edasi? 60 marginaalse erakondlase lahkumine on köömes selle kõrval, et jõuline ja võimalikku lepitust pakkuv auesimees on rivist väljas.

Lähemal ajal peab värske parteiboss otsustama, kas võtta endale kaitseministri vastutus või asuda riigis positsioonile number kaks, nagu algul planeeritud. Riigikogu esimehe kohalt oleks palju rahulikum erakonna sisekliimat parandada, aga samas ei tohiks partei liider vastutusest kõrvale hiilida ja peaks võtma enda kätte kaitseministri portfelli.

Valikut ei muuda lihtsamaks hulk läbikukkunud ja soovitud eesmärgist kaugenenud populistlikke valimislubadusi. Võlakaitsmisest, monopolide ohjeldamisest ja maaomanike maksuvabastusest on saamas farss. Kõrgharidusreform tüürib täieliku läbikukkumise poole. Olla jõuline koalitsioonipartner Reformierakonna kõrval on väga raske. Sellises olukorras ei piisa Urmas Rein­salul ainult riigimehelikult rääkimisest.