Janek Luts: Tere tulemast meie kastiühiskonda!

Püüd mõista hariduse ümber toimuvat võtab iga normaalse inimese higiseks, aga lõpuni ikka aru ei saa. See, et jamamine koolide ja lasteaedade ümber on ületanud terve mõistuse piirid, on arusaadav igale lapsevanemale, kelle lapsed eelmainitud asutustes poliitikutel jalus on.

Poliitilise mõnuümina taustal, et lapsed on meie tulevik, on mul raske mõista, kuidas on võimalik, et minu lapse lasteaiarühmas on ühes väikeses ruumis koos nii söömis-, mängu- kui magamisruum paarikümnele lapsele. Kas see on loomulik, et lasteaiakohtade puuduse leevendamiseks annab linn käsu võtta rühmaruumina kasutusele ka võimlemisruum? Riiklike ruutmeetrinormide miinimumi järgi on ju kõik OK! Muide, lasteaias käies olen täheldanud, et suurema osa ajast on trepid ja koridorid tühjad, seega …!
 
Koolisüsteemis oleme jõudnud ogara olukorrani, kus arutatakse tõsimeeli, et kuna mõned eksamid on paljudele õpilastele liiga rasked, siis tuleb eksam teha lihtsamaks või lausa ära kaotada.

Kuna mul on avanenud meeldiv võimalus kasvatada ka kooliealist last, siis küsin, kas on mõistlik, et kuuendas klassis on 28–30 õpilast. Mida rohkem klassis õpilasi, seda madalam on klassi keskmine õpitase. Ükski normaalne õpetaja ei suuda sellises olukorras laskuda selgitustesse, mida reaalses maailmas aitab lahendada ruutjuur, tangens või mis on intress.

Kes keelab meil otsustada, et klassis ei tohi olla rohkem kui näiteks 13 õpilast ja seda nii, et kooli hoolekogu ei pea lömitama pearahasüsteemi ees. Et siis püüaks sisuliselt midagi muuta ja reformida.

Silmakirjalikkuse meistriklassi näitavad need ametnikud ja poliitikud, kes süüdistavad täna valitsevas olukorras näiteks Tallinna Reaalkooli “puukkooliga” seotud lapsevanemaid hariduslikus tõusiklikkuses. Lihtsalt nende lapsevanemate usaldus tavakooli mõistliku toimimise vastu on kadunud.

NATO-le suudavad meie poliitikute ühendkoorid juba aastaid laulda, et anname kaitsekuludeks kaks protsenti riigieelarvest ja seda kuni surmani. Ja nii ongi.

Ka lasteaedade ja koolide probleemidest arutades ei hoia poliitikud kokku ei hingeõhku ega tagumiktunde, aga midagi ei juhtu ja reaalsuses liigume haridusliku kastiühiskonna poole. Kas see ongi eesmärk? Kui jah, siis on ka minul viimane aeg võtta oma lapsed kodulähedasest normaalsest tavakoolist ja lasteaiast ning sulanduda kuidagi “reaalkooli” kogukonna eesmärkidega.