João L. Marques : Vulkaaniajastul elamiseks tuleb ümber õppida
Ajad ikka muutuvad ootamatult: mis oli meeletu ulme Jules Verne´i jaoks, sai 2020. aastal paratamatuks reaalsuseks. Kes oleks kümme-kakskümmend aastat tagasi osanud ennustada sellist dramaatilist pööret meie ellu? Kes oleks arvanud, et Pärnus, Viljandis ja Rakveres kunagi geisrid riburada välja ilmuvad? Või et Ülemiste järv enda all koguni vulkaani varjab?
Mis siin imestada. Aastatuhande vahetusel oldi globaalse soojenemisega hõivatud, spekuleeriti majanduslangusega ja kõige rohkem muretseti islamistliku terrorismi pärast. Mainimata maiade ennustatud ja tulemata jäänud maailmalõppu.
Aga vulkaanid, need vanad head vulkaanid...
Mis olekski Emakesele Maale parem vahend oma viha näidata? Vaadake vaid seda nelikut, mis Gröönimaa külje alt Islandilt diagonaalina vaid mõni kilomeeter Põhja-Aafrika rannikust Lõuna-Itaaliani ulatub ja sünkroonis nagu balletitrupp meile esines.
No kuulge, väikest Eyjafjallajökulli kõiges süüdistada on nüüd küll ülekohtune - ta suurem vend Katla ja eriti Etna ja Stromboli olid ikka kõvasti laastavamad. Aga eks Eyjafjallajökullist ole must lammas saanud lihtsalt sellepärast, et ta oli see esimene, kes meil tuld hakkas pritsima...
(Hämmastav, me kõik teame, kuidas seda nime hääldada...)
Euroopa Liit jäi küll poolte liikmesriikide võrra väiksemaks ja on lagunemas, samas ega Kreeka või teised suured võlgnikud ka seda ära hoida just ei aidanud. Aga see on ajalugu. Mis meid praegu kõige rohkem häirib, on liikumispiiratus ja see mattev pimedus, mille ajastul me elame. Ma ei räägi ainult tolmust ja tahmast, mida kõik kohad täis on, või sellest, et Tallinnas pole päikest. Ei. Nüüd, kus me kõik isolatsioonis istume ja keegi oma tooteid ja teenuseid eksportida ei saa, nohistab igaüks jälle omaette. Erand pole ka Eesti.
Ja see Euroopat ülejäänud maailmast eraldav õhuliiklussulg on ikka ka omajagu ahistav.
Üks erand on ju tegelikult täitsa olemas: Ibeeria poolsaar, kuhu kolmveerand Islandi kunagisest elanikkonnast on oma linalaksed kolooniad sisse seadnud. Ja paistab, et britid ja iirlased võtavad neist eeskuju. Osa on suisa Marokosse kolinud. Kujutage ette, Marokosse! Ja ajakirjanduses räägitakse, et Sevillast tõotab varsti Londoni järel suurim Briti linn saada.
Ühesõnaga, tänu Golfi hoovusele ja soodsatele tuultele jäi Edela-Ibeeria Vana Maailma ainsaks tuhavabaks platvormiks. Naljakas mõelda, et minu isamaa Portugal on tänapäeval lihtsalt tohutu asfaltrada, kust sajad Airbus 380-d Euroopat maailma tähtsaimate keskustega ühenduses hoiavad.
Et siis pole hullu? Lahendus on olemas? Aga probleem on sinna esiteks kohale saada: viis-kuus päeva bandiitidest kubisevaid ohtlikke maanteid ja raudteid pidi sõitu, kusjuures üks ots maksab 30 000 EEKi. Transpordifirmad panevad spekuleerimisega miljardeid tasku...
Minu pere ei saa endale helifast´i lubada. Olete kuulnud, et Brüssel-Lissaboni või Hamburg-Sevilla sõidu eest taheti 15 000 dollarit? Ainult über-rikastele on taskukohane see pääse luksusliku helifast´i pardale, ainsatele lennumasinatele, mis saavad lennata madalamal kui 10 000 jalga.
Meteoroloogid rõhutavad - ja alati kaks korda -, et see vulkaaniajastu on nüüd tuhande-aastane vari Euroopa kohal. Ausalt öeldes ses suhtes olen ma juba käega löönud, ma tahan lihtsalt õnnelik olla. Ajaloole on alati inimkonna kohanemisvõimet proovile panna meeldinud. Meie liik harjub ju peaaegu kõigega, võib-olla tõepoolest kõigega.
Ma ei ole usklik inimene, aga ma arvan, et oli ääretult oluline endale teadvustada, kui tihedas suhtevõrgustikus me tegelikult elasime. Roosid Keeniast? Piim Hollandist? Tursakala Newfoundlandilt? Austraalia ja Tšiili vein? Nende asjadega on nagu rahaga või armastusega, kõige võimsamate energiaallikatega maailmas: et nende tegelikku väärtust tajuda, peab neist mõni aeg ilma olema.
Aga Eyjafjallajökulli purske järel on meil kulunud kümme aastat, et hakkaksime väärtustama, mis meil praegu olemas on.
Nagu Jules Verne'i 1864. aasta meistriteos ("Reis maailma südamesse") saatis see üllatav ajastu meid reisile meie enda südamesse. Meie sügavaimasse olemusse. Arvatavasti me sel teekonnal eelajaloolisi elukaid, üleloomulikult suuri seeni või äärmuslikke loodusohte, nagu oli Verne'i jutustuses, ehk ei kohta.
Aga meil on omad monstrumid, kellega võidelda. Nimetage seda teekonda introspektsiooniks või sisevaatluseks, kui eelistate. Mõnes mõttes võime ju isegi õnnelikud olla: Vana-Rooma ajal Vesuuv Pompei ja Herculaneumi elanikke ette ei hoiatanud. Noil päevil olid vulkaanid palju halastamatumad, tormasid oma laavaga inimestele peale selja tagant.
Meie vulkaaniajastu on teistsugune. Vana Balti pagan, nagu ma olen, hakkan ma juba ausalt selle kõige sügavamasse tähendusse uskumagi. Võib-olla ongi see õpiprotsessi ülim etapp: „Midagi ei tasu enesestmõistetavaks pidada!".
***
João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor
Tõlkinud Teve Floren
