Jõuludepressioon ja lihavõtteviha
Lihavõtteviha
Sel nädalal lugesin Delfist veel ühest uuest haigusest nimega lihavõtteviha. Nimelt avastanud Mart Pukk rutiinse klikkide loendamise ja roppuste kustutamise käigus, et lihavõtted ei kahanda (vastupidiselt jõuludele) porataali külastatavust, küll aga tõstavad need pühad tigedamate kommentaatorite osa vihatoonust. Ka mitmeid tapmisüleskutseid olla tulnud ära kustutada. Valentiniagooniast pole ma õnneks veel kuulnud, et siis järgmisel aastal ehk....
Jõulu- ja jaanimasenduse kohta ütleb kindlasti nii mõnigi, et need olevatki meie kliimakihi haigused... ekvaatoril sarnaseid diagnoose ei panda. Olen kuulnud sedagi väidet, et tegu olevat normaalsest süsteemist võõrandunud, urbanistlike ja üksildaste inimeste tõvedega. Ka see väide ei pea minu meelest ka päriselt paika.
Kohustus tekitab tõrget
Asi on pigem selles, et kohustus tekitab tõrget. Kohustuslikus korras, ilma tegeliku, sisulise põhjuseta lõbus olla ja pidutseda on eriti vastik. Lausa talumatult vastik. Pidu pidada, sest nii on kombeks. Süüa ühel kevadisel nädalavahetusel metsikus koguses mune (tahaks jäätist), detsembriöödel ajal sigu (tahaks grillkana), jaanipäeval šašlõkki (tahaks šampust )ja sünnipäeval muidugi vana-head kartulisalatit (tahaks punaseid kärbseseeni). Suvalised näited: Ja pärast tuleb kohustuslikus korras ägada, et pohmell tahab tappa ja tagumik on liig paks....
Jõuluvarjend
Mäletan, et paar aastat tagasi muundasime ühe sõbra korteris kolmeks ööpäevaks jõuluvarjendiks. Tegu ei olnud sugugi mingi padu üksikute ja õnnetute inimeste kogunemispunktiga. Vastupidi, jõuluvarjendisse suunduti valdavalt ikka peale seda, kui tüütud perekondlikud kohustused kiirelt ja enam-vähem korralikult täidetud olid.... aga jõulukellade imalat tilinat sinna korterisse sisse ei lastud, habetunud vanameest ega surnud siga ka mitte. Kui mu mälu mind ei peta, siis sõime me neil päevil hoopis surnud kala.
Asi ei ole kanas või kalas
Kroonilist sünnipäevahorroriga võitlemist olen täheldanud eelkõige nende sõprade puhul, kelle nimi sel päeval igas ajalehesabas ripub ja telefon sellega seonduvalt päev otsa eriti punane on. Mul on isegi üks selline sõber, kes igal aastal sel tähenduslikul päeval oma numbri ära vahetab. See võib kõlada odava poosetamisena, aga tegelikult pole asi päris nii.... õige tal on vaja neid sadu pseudotähelepanust ja libaõnnesoovidest pakatavaid kõnesid, kellele siis sama imal-totakal moel vastu naeratada, teades samas, et homme on tavaline tööpäev.
Teel Europasse
Me oleme teel Euroopasse, me püüame iga hinna eest „Vanade Euroopa Kultuurmaade" sarnaseks saada. Seoses sellega meenub mulle üks veider uuring, mille tulemusi juhuslikult lugema sattusin: nimelt sakslsed, kui vana euroopalik kultuurrahvas, planeerivat puhkusereise 2 aastat ette.
Ei tahagi teada
Ma tõesti ei tea, kes ja koos kellega ma kahe aasta pärast olen, kus ma elan, millega tegelen.... jube oleks teada, et pean kahe aasta pärast näiteks koos Juku-Kallega Kurru-Nurru-Vuti Saarele sõitma. Puhkama, lõdvestuma.... kuna piletid on ostetud. Äkki oleme selleks ajaks mitte sõbrad, vaid kolleegid... või hoopis võõrad inimesed..... ka see on teoreetiliselt võimalik.
Ma ei tea tänase seisuga isegi seda, millest ma kahe aasta pärast puhkama peaksin.... ja ei taha ka teada.
Inimesed, ärge võtke ebainimlikke puhkamiskohustusi ja teil hakkab palju kergem.
