Kahe seksuaali vestlus
Oma teoses on kirjanik alati 90% kohal. Lugesin just Toomas Verrevi romaani “Margot”. Kui võrrelda tema põlvkonda, kellel on väga kõrge enesehinnang ja kes teostab end läbi jõhkruse, läbi mingisuguste brutaalsete toimingute, siis minu tegelane on kompleksidega üle külvatud. Minu põlvkond on üsna palju eneses ja maailmas kahtlev. Minu raamatuisse trügib paratamatult sisse isiklik toon, kuigi selle raamatu nimetu tegelane on minust kümmekond aastat noorem, aga mu sõbrad on enamjaolt just tema vanused ja ma tajun päris hästi nende maailma.
Sinu raamatutes on väga olulisel kohal seksuaalsuse teema.
Seksuaalsusest ei saa me ümber ega üle, see on meie elu oluline koostisosa ja seetõttu on paljud meie teod ja mõtted kas kannustatud seksuaalsusest või pärsitud selle läbi.
Sa räägid palju pärsitud seksuaalsusest, andes mõista, et see on olnud sinu põlvkonna noorusaja suur mure.
Praegu ei kujutata enam tol ajal toimunud noore inimese riigipoolset vaimset seksuaalset ahistamist üldse ette. Siit need kompleksid tulevad. Tänapäeva vabaduse lapsed tahavad kaotada viimsedki piirid, mis aga tähendaks seksuaalsuse lõppu. Muide, oma raamtusse kirjutasin elust maha, kuidas Kunstihoone galeriis, seega kesklinnas keskpäeval raseeris üks noor naine oma vittu 2x2 meetrit ekraanil ja mitte keegi ei käinud seda vaatamas.
Hm, peale sinu. Vaatasime sõpradega seda videot ja olime miskipärast naerust kõveras. Aga jah, Tiit Hennoste kirjutas Päevalehes su romaanile vägagi tõrksa kriitika. Olulisena tundub, et ta süüdistas sind konstruktsioonides ja tema jaoks oli eriti kummaline, et peategelane ei omanud varasemat kogemust prostituudiga.
Ajas südamest naerma. Kriitikutega on selline lugu, et nad peavad võtma mingi kindlalt piiritletud hoiaku. Et peab näiteks materdama. Ma tean ja ei tea, mis talle selleks põhjust andis. Ta kasutas Mart Juure kunagist küünilist lugeja naerutamise nippi, et jutustad mingi krimka sisu ja lõpplahenduse võimalikult täpselt ümber. Süüdistused klišeedes ja raamatu 19. sajandi siivsuses – on vist ikka pealiskaudne suhtumine teksti. On tõsiasi, et erootika ei sõltu roppudest sõnadest, see avaneb situatsioonides. Erutav pinge, mida lugeja peaks kogema, ei tohi olla identne odava pornofilmi lõputu suguaktiga, on vaja hoopis midagi sellist, millesse osav lugeja saab end põhjalikult sisse elada ning kogeda tõelist ja ehedat meeleerutust.
Kas Toomas Vint kaitseb prostituute?
Raamatu kirjutamise impulsi andis mu hea tuttava lugu, kes tahtis tõsimeeli abielluda prostituudiga, aga tegelikult kartis oma alkohooliku loomust, pelgas et on tüli käigus oma abikaasa maha löönud. Vaikiv kodune telefon mu romaanis annab aimata, et minugi tegelane on võib-olla mingi parandamatu rumalusega hakkama saanud. Ma ei usu, et ta tahab muutuda, ta soovib hoopis põgeneda. Kas või saada ühiskonna heidikuks, kuigi ta annab endale aru, et ei saaks heidikuna hakkama. Sellest oma tuttava loost olen kirjutanud novelli “Vaade aknast”, mis ilmus hiljuti Loomingus. Üksvahe tahtsin olla eriti postmodernne ja panna selle novelli romaani sissejuhatuseks, kuid kompositsioonitunne välistas selle.
Su raamatutes on väga tihti märgata n.-ö. perverssusi – piilumist, kiibitsemist no ja nii edasi.
“Vene ajast” mäletan sellist tsensori perverssust, et mitte kunagi mitte kusagil ei tohtinud mainidagi onaneerimist, kuigi kogu maailm sellega tegeleb. Seksuaalsed pisipahed... Hahahaa, minu tegelane on hästi kasvatatud ja pärineb kõrge moraaliga perekonnast. Vennike tegeleb mingi äriga, on oma karjääri alustanud Vene ajal rajooni komsomolikomiteest, tal on juhi ja organiseerija omadused, mis võimaldavad tal suurepäraselt turumajanduses toime tulla. Kui küsida, kuidas ta pole varem litsindusega kokku puutunud, siis ma olen veendunud, et 80% meestest pole üle bordelli lävepaku astunud. Küll aga tean, et mees võib saada väga kummalisi orgasme oma seksuaalfantaasiatest ja eriti võimsaid, kui ta partner tema mängudest osa võtab.
Kas sina kuulud selle 20% sisse?
Võib öelda, et mingil moel päästis hoor mu elu. Ja võttis mu raha. Tol hetkel tundus hooramine ja raha tühjatähjana. Ma olin endaga asja maha teinud, et lõpetan ära oma väljakannatamatuks muutunud alkohoolikuelu. Ma arvan, et just see, et keegi kohtles mind tookord inimlikult ja teistmoodi kui ülejäänud ühiskond, lubas meelerahul taastuda. Muide, pärast seda ma ei joo viina ega suitseta. Ja ei ole käinud bordellis.
Su tekstid on isegi kirjapildi poolest postmodernistlikud, aga sa oled postmodernismiga vist konfliktis?
Vastupidi. Olen sõjajalal inimestega, kes maskeerivad oma tühisust esinedes vaimse keskkonna postmodernistlike tõlgendajatena. Nad ei saa aru, miks miski toimib või on häbitud küünikud. Need “postmodernistlikud” sulud, mis sulle tekstis ette jäid, see on eneseteadvuse tagasihoidlik tõlgendus. Iga kirjaniku eesmärk on oma mõtteid ja tundeid võimalikult täpselt ja intensiivselt edasi anda. Kursiivis romaani peatükkide algused peaksid toimima lugemise aeglustajana, need on tegelase eneseseletused, aga ta ise on tundeinimene ja ülejäänud romaan ongi ta suhe oma tundeellu. Võib-olla tundub tunnetele tuginev tekst anakronistlikuna. Näiteks hiljuti loetud noorel Verrevil pole tekstis tundeid pea üldse olemas ja kui ta tahab neid kirjeldada, siis on ta abitu nagu kana takus.
Ma olen intervjueerinud professor Leonhard Lapinit. Te väljendute sarnaselt ja olete üks põlvkond. Kuidas sa suhtud Lapini pornointerpretatsioonidesse?
Lapin on mu väga hea sõber. Sõprus on tähtsam kui ajakirjanduslik toode. Ah, hea küll, Lapin on, nagu sa tead, väga hea intellektuaal, tema subrealismi teoreetiline baas on esmaklassiline – massikultuuri pornopiltidel on elitaarsed Malevitshi kujundid peal, kuid tõsiasi on ka selles, et selliselt pinnalt saab sündida üksainus esmaklassiline teos.
Kuidas sulle meeldib Tõnu Õnnepalu?
Ta avameelsus ja intellekt meeldivad. Kuid vahest ta vajaks nõudlikku toimetajat, viimasel ajal on tal liiga palju iseendaga suhtlevat lugejat väsitavat tekstikuhja ja romaani jaoks ebaolulisi arutlusi. Kõik on ju väga hea, aga miski tirib kogumulje alla. Mul seostus sellise nähtusega Rein Veidemanni debüüt, kus mõnikümmend lehekülge enne romaani lõppu surutakse sisse – justkui ka selle teema ärakirjutamiseks – Vabadussõjast osa võtnud ohvitseri dokumentaallugu, mis lõpuks seebiooperlikult romaani külge haagitakse.
Üldiselt ei saa keegi korralikest kirjanikest aru, aga on erandeid. Kas keegi on sind mõistnud?
Oi jah. Eesti venelane, ütleme, et ta nimi oli maamõõtja K. Ta oli väga korralik perekonnainimene, samal ajal biseksuaal ja Moskva dissident, kelle surma asjaolud jäid hämaraks. Ta oli muide ühe Bitovi romaani prototüüp, hästi kodunenud tolleaegses Vene kultuurieliidis ja KGB erilise huvi all. Ta õppis Gorki instituudis ja tõlkis uskumatu täpsusega mu novelle.
Eelmisel aastal riigi parimaid tulemusi sünnitanud gümnaasiumi keele ja kirjanduse õpetaja luges su romaani päevaga läbi ja ütles, et sul on väga hea eesti keel, mida ta ilmselt õpetades ka silmas peab. Kuidas sa selliseks “keeleööbikuks” oled kujunenud.
Elu on õpetanud (naerab). Mul on väga hea ja ainult minuga tegelev keeletoimetaja Velve Saar ja ta töö on mind kogu aeg lihvinud. Aga selle kooliõpetaja repliigi üle olen ma siiralt õnnelik.
