Suured asutused ja ettevõtted on hädas sellega, et kõik töötajad ei ole sellise käitusmiskultuuriga, nagu asutuse juhid ootaksid. Nii juhtub aeg-ajalt ka jamasid. Kui jamasid on aga palju, siis muutuvad ka juhuslikud sündmused tähtsaks. Pärast Viljandi ja Tallinna juhtumeid on raske kedagi veenda, et politseiauto sõitis kraavi lihtsalt sellepärast, et koer kargas teele ette. No ei usu inimesed sellist asja.

Kui sellisesse olukorda sattunud asutus tahab, et inimesed teda õiglaselt hindaksid, peavad asutuse juhid tegema kõik, et kõikide kurijuhtumiste ja õnnetuste kõik asjaolud välja uurida. Nad peavad veenma nii oma töötajaid kui ka avalikkust, et nad ei kavatse midagi varjata. Töötajaid peavad nad veenma selleks, et nood edaspidi hoolikamad oleksid. Avalikkust aga selleks, et nii tekib usaldusvaru, mis lubab väiksemad kriisid valutumalt üle elada.

Praegu on minu meelest lõdvalt käitunud nii siseminister Tarmo Loodus kui ka politseiameti juht Harry Tuul. Ilmselt on nad tegutsenud täpselt nii, nagu rutiin ette näeb - eksinud mehele või naisele tehakse ettepanek kirjutada lahkumisavaldus ja asja pannakse uurima firma sisekontroll. Kuid sellest on vähe, kallid mehed, kui "õnnetusi" on palju. Määrake asja uurima mitte sisekontroll, vaid nimetage konkreetne usaldusväärne isik, kes peab juhtunu välja selgitama. Või paluge, et prokuratuur teostaks sõltumatu uurimise. Ärge teatage, et kõik politsei tippametnikega juhtunud avariid avalikustatakse, vaid lugege üles kõik viimase aasta õnnetused ja teatage, et uurite ka neid. Jätke mingigi mulje, et pingutate.

Praegu on mul politseist kahju. See asutus sai inimestelt viimastel nädalatel üsna mitu miinuspunkti ja asutuse juhid ei osanud nende miinuste vastu ühtki plussi hankida, kuigi võinuksid vabalt seda teha.