Kaitsepolitseiamet lammutab neil päevil ajaloolise Tallinna Saksa Reaalkooli hoone aadressil Luise 1/3. Olemasolev hoone ei vastavat kaitsepolitsei vajadustele – erilisi turva- ja energiatõhususe nõudeid ei ole isegi rekonstrueerimisega võimalik täita.

Seni oli minus settinud teadmine, et kooli põhimaht jääb alles ja lammutatakse vaid sõja järel rajatud võimla, selle esine kabinettide maht, lasketiir ning kinnistu üks vanimaid osi, 19. sajandi keskpaigast pärinev paekivist hooneosa. Eile dokumente täpsemalt üle lugedes ja analüüsides sain aga kurva kinnituse, et Tallinna linnavalitsus on juba 2018. aastal andnud loa ka ajaloolise suure koolihoone lammutamiseks.

Tallinna Saksa Reaalkooli algse hoone kavandas arhitekt Erich Jacoby (1885-1941), sõdadevahelise Eesti üks peenetundelisemaid ja lugupeetumaid arhitekte. Hoone valmis 1928. aastal ning oli oma liigendatud mahtude ja madala katusega üks esimesi maju, mis andis märku modernistliku arhitektuuri saabumisest Eestisse. Kindlasti oli see Tallinna toonaseid esinduslikumaid koolimaju.

Tallinna Saksa Reaalkool, arhitekt Erich Jacoby, 1928. Valmimisjärgne foto.
Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum
II maailmasõjas osaliselt kannatada saanud hoone rekonstrueeriti peale sõda suuremaks ja klassikalisemaks, et see vastaks 1940. aastate arhitektuurinõuetele (arhitekt Grigori Šumovski, 1947). Aastaid tegutses seal kalandustehnikum ja hiljem merekool. Viimased aastad on hoone olnud tühi ja kaitsepolitsei on hoonetagusesse kvartalisse pikalt oma laiendust plaaninud.

2017. aastal kehtestati detailplaneering, mille alusel kapitaalsemaid ümberehitusi ellu viia. Ajalooline koolihoone kui Kassisaba miljööalale kuuluv ja väga väärtuslikuks hinnatud ehitis, oli ette nähtud säilitada. Ent see ei jäänud kaitsepolitsei viimaseks sõnaks.

Pärandi hävitamine ja avalike ressursside raiskamine


Tahan küsida, miks teeb riik absoluutsel tipptasandil taaskord kilplaste moodi absurdi – lammutab ajaloolise ja täiesti korda tehtava maja? Just nagu Suur-Ameerika tänava alguses oleva Superministeeriumi puhul raisatakse meeletu ressurss lammutamise ja alles siis uue ehitamise peale. Rääkimata kultuuripärandi hävitamisest. Miks ei võetud lihtsalt tühja krunti kesklinnast kasvõi natuke eemal?
Endine koolihoone aastal 2010.
Foto: Martin Siplane/Eesti Arhitektuurimuuseum

Olemasolevatele hoonetele on koostatud mitu ekspertiisi. Neist kaitsepolitseile sobivaim sedastab, et koolihoone tehniline seisukord ei ole hea ega vasta normidele. See pole ka üllatus, kui hoone eest pole aastaid hoolt kantud ning kui tahta koolimajast pommivarjendi tugevusega (!) hoone teha.

Ajaloolise ehituspärandi hävitamine on moraalne kuritegu. Seda hullem, kui selle kordasaatjaks on riigivõim ja julgeolekuteenistused oma aparaadiga – antud juhul Kaitsepolitseiamet, kellele on oma heakskiiduga õla alla pannud ka Tallinna linnavalitsus.

Lisaks on siin tegemist avalikkuse eksitamise ja mitteasjakohase informeerimisega. Tallinna planeeringute registris olev detailplaneeringujoonis ei näe ette ajaloolise koolihoone lammutamist. Lammutamise otsuse leiab ainult teksti kujul olevatest dokumentidest, mis käsitlevad detailplaneeringu osalist kehtetuks tunnistamist. Miks ei korraldatud peale sedavõrd olulist ja põhimõttelist muudatust detailplaneeringu avalikustamist ja kohustuslikku arutelu?
Endise koolimaja hoovikülg.
Foto: Carl-Dag Lige

Kopad on juba mitu nädalat platsil, aktiivne lammutus käib – väheväärtuslik lasketiir lammutati esimesena, võimlast (arhitekt Asti Valamaa, 1951) on praeguseks alles otsaseinad. Koolihoones käib juba puitpõrandate ja vaheseinade lammutamine. Avalikkus on hiljaks jäänud.

Põhimõtteline küsimus läbipaistvusest

Ma ei karda kapot, NATOt, peaministrit ega linnapead. Kodaniku ja maksumaksjana olen solidaarne riigikaitsevaldkonna kaheprotsendilise rahastusega. Aga ma ei ole nõus, et selle rahaga hävitatakse ajaloolist keskkonda ja ehituspärandit. Selle hoone lammutamine on vale ja vaesestab Tallinna linnaruumi. Mis aga veelgi olulisem, riigiasutus – praegusel juhul Kaitsepolitseiamet – demonstreerib, et kui piisava saladuskatte all tegutseda ja osavalt laveerida, on võimalik kultuuripärandit ka buldooseritega kokku lükata.
19. sajandist pärinev hooneosa, mis läheb samuti lammutamisele.
Foto: Carl-Dag Lige
Lammutatud võimla.
Foto: Carl-Dag Lige

Kuidas sa pärast selliseid otsuseid seletad eraomanikele, et vanad majad kannavad ja ruumistavad meie mälu, kultuuri ja eneseteadvust? Et ehituspärandit peab kaitsma, sest see on oluline ka tulevaste põlvede jaoks? Et mitmekesisel linnaruumil on väärtus? Et ametlikult Kassisaba miljööalal paiknemine ja UNESCO nimekirja kuuluva Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsevööndisse kuulumine on ka tegelikult kitsendavad asjaolud, nagu ütleb seadus?

Luise tänava äärne metallpiire.
Foto: Carl-Dag Lige

See on koht, kus küsida riigi julgeoleku- ja avaliku huvi omavahelise suhte kohta. Riigikaitseobjektide planeerimine on arusaadavatel põhjustel varjatum, kui tavaline planeerimis-, projekteerimis- ja ehitusprotsess. Ent kes kaitseb avalikkust selle eest, et riikliku julgeoleku kaitsva viigilehe all ei hävitataks ajalugu ega rajataks keskpärast elu- ja töökeskkonda? Meil ei ole sõjaseisukord. Meil pole enam isegi mitte eriolukord. Demokraatlik riik ja linnaplaneerimine peaks kulgema oluliselt läbipaistvamalt kui see on toimunud kaitsepolitsei hoonete puhul.

PS. Jah, kapo, jah, Tallinna LV, tunnistan, kodanikuna ma jäin hiljaks. Oleks pidanud Postimehe ja Pealinna teadet lugema 2018. aastal, kui te detailplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamisest kribukirjas teada andsite.