Kaks on teistest üle
Kolmkümmend aastat on möödas sellest, kui Soomes algas erakordne eesti kirjanduse tõlkebuum. Alates 1976. aastast tutvustati soomlastele peaaegu igal aastal mõnd uut kirjanikunime. Arvo Valton, Mats Traat, Lilli Promet, Ülo Tuulik, Lennart Meri, Mati Unt, Jaan Kaplinski, Jaan Kross, Toomas Vint... Hoogu järkus aastakümneks. Osale kirjanikest jagus vaid üks tõlkeraamat, aga Traat, Unt, Meri, Kaplinski ja iseäranis Kross leidsid püsiva koha. 1980. aastatel avaldas Krossi koguni kaks kirjastust ja uusi soomekeelseid tõlkeid ilmus igal aastal. Viivi Luige "Seitsmes rahukevad" tõlgiti kohe pärast valmissaamist - see oli juba uue aja märk.
Aga kui siis algas Eesti vabanemine, pöördus tähelepanu kirjanduselt poliitikale.
Soome ajakirjandus avaldab ohtralt raamatuarvustusi, niisiis koguneb kirjastajate arhiividesse tähelepanuväärsete omamaiste romaanide ja olulise tõlkekirjanduse teemal ikka kümneid väljalõikeid. Kriitika tase aga teadagi kõigub. Tolle 1970. ja 80. aastate buumi aegsetes Eesti kirjanduse arvustustes oli rohkem head tahet kui asjatundlikkust. Kriitikud kiitsid kirjastusi, kes olid selle ja tolle Nõukogude Eesti teose soome keelde ümber pannud, kuid ei osanud öelda midagi asjalikku raamatu enda kohta ja veel vähem Eesti kirjanduse kohta. Mulle tuleb meelde ainult kaks erandit - Pekka Tarkka pühendumusega kirjutatud lugu Lennart Meri "Virmaliste väraval" (1977) kohta ja Pekka Pesoneni sama pühendunud ja head taustateavet pakkuv lugu Jaan Krossi "Keisri hullust" (1982). Mõlemad ilmusid Helsingin Sanomates.
Viieteistkümne viimase aasta jooksul ei ole Eesti kirjandus Soomes nii suurt huvi äratanud. Kirjastused on olnud ettevaatlikud ja pole juttugi, et uusi nimesid ilmuks igal aastal ega kas või üle aasta.
Eesti on küll tõlkekirjanduse kaardil olemas, kuid seda teatud-tuntud nimedega: Krossi ja Kaplinskit on soomendatud üsna ohtralt. Muidugi on ka siin tegu uue ja stabiilsusele osutava nähtusega - kunagi varem pole Eesti kirjanikel olnud Soomes sellist positsiooni nagu nimetatud kahel. Stabiilsusest kõneleb seegi, et A. H. Tammsaare romaanisari "Tõde ja õigus" on nüüd viimaks tervenisti soome keelde tõlgitud. Ometi on puudu see tõlkekirjanduse avaldamise ideaalilähedane rütm, mille puhul ilmub palju uusi nimesid, kellest siis mõnedest saavad jäädavad lemmikud.
Üks tähelend kümne aasta eest oli paljulubav. Emil Tode / Tõnu Õnnepalu kaks romaani ("Piiririik" ja "Hind") võeti hästi vastu, aga jätku ei tulnud.
Aga viie viimase aasta tulemused? Need aastad on olnud pidu Jaan Krossi õuel. Tema mälestused vastasid Soome lugejate ootustele, mille oli äratanud varasem autobiograafiliste romaanide sari. Tasutud sai ka üks veelgi pikem ootus: 1970.-80. aastatel neljaosalisena ilmunud "Kolme katku vahel" ilmus ühes, üle 1200-leheküljelises hiidköites aastal 2003. Aplaus, mis seda saatis, oli vägev - nii ajaleheveergudel kui vanameistri esinemistel kirjastuse ja Tuglase seltsi üritustel.
Ajakirjanduse Krossi-ülistustega võiks täita nii selle kui ka järgmise lehekülje, ent nüüd võtkem vaadata neid kaht uut nime, keda Soome kirjastused on oma lugejatele tutvustanud. Need on Kaur Kender ja Andrus Kivirähk.
Kenderi romaani "Iseseisvuspäev" vastuvõtt arvustustes 2001. aastal oli selles mõttes ajastuomane, et kriitikud said kohe aru, milles asi. Võlur või petis - nii või teisiti oli tegu meediasündmusega. Ühesõnaga, kirjanikuga, kes kasutab ära moodsat avalikkust või siis ohverdab end sellele. Eks elagi soomlased ja eestlased nüüd ühes ja samas maailmas.
Menukaks "Iseseisvuspäev" siiski ei osutunud - ei kriitikute silmis ega ka müüginumbrite poolest.
"Must komöödia" - nii nimetab "Iseseisvuspäeva" Turun Sanomate kriitik Kimmo Rantanen. Mõned arvustajad kiidavad lühilause jõhkrust, kirjutatakse ka ühiskonnakriitika kaasaegsusest ja karmusest. Helsingin Sanomate Hannu Marttila meenutab Soome kirjanduse ägedamaid revolutsionääre Hannu Salamat ja Pentti Saarikoskit - 1960. aastate legendaarseid pühaduseteotajaid võrdleb ta Kenderiga seetõttu, et temagi haavab eestlaste pühimaid tundeid, tuues oma romaani sisse Estonia huku.
Ent nüüd jõuame ka soomlaste endi pühimate tunnete juurde. Kõigis "Iseseisvuspäeva" arvustustes mainitakse hämmastuse ja halvakspanuga peategelaste tandemi suhtumist naisesse. Seksiorjaks müümine ja eriti see, kuidas sõbrad oma naisi kohtlevad, näib vägagi riivavat tänapäeva Soomes kehtivaid väärtusi.
Teine soomeliku moraali alustala on vastandumine ühiskondlikule ebavõrdsusele: vaestest ja toimetuleku piiril elavatest inimestest tohib Soomes kõnelda vaid kui ohvritest, neist tohib rääkida ainult head. Seetõttu on äärmuslik näide romaani küünilisusest see, kuidas peategelased lihtsalt lõbu pärast tulistavad prügimäel elavaid alkohoolikuid. Selles nähakse küll suures osas liialdust, ent siiski paneb see ühe kirjutajatest hüüatama: "Kenderi raamat Soome lugejat ei ehmata. Niisugusteks me olemegi eestlasi pidanud!"
Eri kriitikute kunstilise lõpphinnangu Kenderi romaanile võtab kokku Helsingin Sanomate Hannu Marttila, öeldes: ""Iseseisvuspäeva" kõige ärritavam omadus on liiga teadlik himu ärritada."
Andrus Kivirähki romaan "Rehepapp" on hoopis teistsugune juhtum.
Kohe tuleb tunnistada sedagi, et ka see raamat ei löönud Soomes läbi. Kirjastuse teatel jäi müügiplaan täitmata ja ka arvustusi kogunes vähe.
Kriitikast paistab silma, kui võõraks Kivirähki romaan mitmetele arvustajatele jäi. ""Rehepapp" kirjeldab üpris haiget maailma," kirjutab üks, ja keegi teine paneb imeks: ""Rehepapp on õige groteskne värk, millele kohati annab vürtsi ropp keelepruuk." "Miks külaelanike vahel pole solidaarsust?" küsib Kari Sallamaa Oulu ajalehes Kaleva ning jätkab: "Tegu on ammuse, keskajast pärineva traditsiooniga. Eestlased on hingelt pärisorjarahvas. "Novembri" sündmused võib allegooriliselt üle kanda ka tänapäeva: Eesti poliitikas on sama vähe ühistunnet kui müütilises minevikukülas."
Suure Oulu ajalehe tõrksus leiab aga vastuväite väikeses ajalehes Valkeakosken Sanomat: "Kokkuv&otild e;ttes on "Rehepapp" nii hullupööra lõbus lugemine, et mingite allegooriate otsimisega ei tasu üldse pead vaevata." Ka mõnigi teine arvustus peab lugu lõbusaks ja naerutavaks ning poliitiline nädalaleht Viikkopäiva mõistab seda veelgi paremini: "Hea sissevaade soomeugri meelelaadi, mida pole lõppude lõpuks ka Soomest raske leida."
Mõistmine ongi siinkohal võtmesõna - nimelt romaani kultuuritausta mõistmine. Kõige põhjalikuma artikli kõnealusest raamatust on kirjutanud Helsingin Sanomate Hannu Marttila, Eestit hästi tundev estofiil. Ta toob välja rahvusliku mõttelaadi erinevused; "Soomes on sangarlikkuseks peetud indiviidi vastuhakku ja raevu looduse ja isandate karmuse vastu. Eestis, kus ajalugu on sageli olnud palju rängem, jäi kaval ellu ainult vallutajate taskust leivapalukest näpates." Siin on suur vahe. Sestap Marttila tunnistabki: "Varaste orgiaid kujutatakse narratiivse lusti ja kergusega, mis on nendel laiuskraadidel haruldane - ent Eesti kultuuri puhul ongi sageli tegu teiste laiuskraadidega."
"Rehepapi" olemuses, selle kirjanduslikus strateegias väljenduvad niisiis kõige otsesemalt eestlaste ja soomlaste kultuuri ja mõttelaadi erinevused - ja seetõttu romaan kannatab. Ebaedu võib seletada ka sellega, et huumor tundub üldse olevat üsna rahvuslik toode, mis kuigi hästi ühelt maalt teisele vedamist ei kannata. Soomes ei lähe teb kui hästi ka Rootsi või Taani humoristidel - seda on kirjastused korduvalt kogenud. Vastupidises suunas tõestab seda üsna omalaadsel kujul ka Arto Paasilinna juhtum. Soomes kriitikute poolt pealiskaudseks ja ajaviiteliseks hinnatud kirjanikku ülistatakse Prantsusmaal tänaseni filosoofilise sügavuse pärast. Tõlkekirjanduse saatus võib olla vägagi ettearvamatu.
Aga loodetavasti tehakse soomlased Andrus Kivirähkiga paremini tuttavaks. Järgmine katse tehakse juba õige pea, septembri lõpul, kui ühes Helsingi teatris esietendub tema näidend "Romeo ja Julia".
Jaan Krossi Soome lehtedes kiidetakse - nagu ka A. H. Tammsaaret. Kui Soomes 2000. aastal ilmus "Tõe ja õiguse" esimene osa, avaldati selle kohta arvustusi ja raamatututvustusi veel rohkem kui Krossi romaanide ja mälestuste kohta. Krossi raamatutel on Soomes olnud ka hea läbimüük, Tammsaare läbimüük on olnud klassika kohta hea, aga siiski mitte suur.
Nii Krossi teoste kui ka Tammsaare romaanisarja kahe esimese osa kriitika on olnud heatahtlik ja süüviv. Kenderisse ja Kivirähki on kriitika suhtunud ettevaatlikult. Eesti kirjanduse vastuvõtt Soomes on viimastel aastatel niisiis olnud konservatiivne. See on küllap muutnud ettevaatlikuks ka kirjastused.
Aga kirjanduslikud kontaktid üle Soome lahe ei toimi praegusel ajal ainuüksi tõlkeraamatute avaldamise kaudu: märksa elavam on isiklik läbikäimine. Viimaste aastate uus nähtus on noorkirjanike omavaheline suhtlemine ja ühised etteasted publiku ees. Ehk hakkab see mõjutama ka kirjastajate otsuseid?
Käsikirjast tõlkinud Erkki Sivonen.
